Nagu ma Facebookis juba kuulutasin on tänapäevane asjade järjekord selline, et enne soola, seepi ja sibulat jõudis mu uude elukohta internet, mille abil veetsin ma esimese koolipäeva pärastlõuna õppeinfosüsteemis oma tunniplaani lõhki ajades – õnnestus:)
Töö Inglismaal oli seekord mõnus stressivaba treeninglaager. Paaritunnised puhkepausid täitsin valdavalt jooksuga, sest alternatiiv oli alla linna poodidesse minna ning see oli ohtlik. Vabad reeded kuulusid pikematele retkedele rannikul ja vana raudtee asemel oleval jalgrattateel. Kogu selle spordi peale ei saa muud moodi, kui tuleb minna Tallinna maratonile. Otsustasime oma Xdreami naiskonnaga Valgehobusemäel naha soojaks joosta, et siis ühiselt nädal hiljem maratoni stardis olla.
Koju tulles ootasid ees Rummu Hill Climb Show – mehed sõitsid mööda vertikaalset seina Rummu tuhamäe otsa – ning Muinastulede öö, kuid need üritused jäid käimata veelgi parema alternatiivi olemasolul. Selleks oli Aruküla(ametlikult Kasepere küla) külasimman – suvelõpu mõnus üllatus tunde mänginud akordionite, laulu ja sportliku meelelahutusega. Rahvast oli veel ja rohkem, ilm soe ja õhkkond mõnus. Tundus, et kogukonna otsimine sotsialismijärgses külas võib olla lihtsam kui keskusekülas (viimases Ekspressis kirjutas oma lõputööst antropoloog Aet Annist).
Ma ei ole siia viimasel ajal pilte pannud, sest olen oma fotoaparaadist lahus elanud mõnda aega, kuid minu täna toimuma pidanud avaloeng võib meid peagi kokku viia, nimelt õnnestus mul üllatuslikult saada koht ainele nimega fotograafia. Enamasti oli keelte ja kunstide puhul selleks ajaks kui esmakursuslased ligi pääsevad kõik kohad ammu läinud ning lohutuseks saab end järjekorda panna kas 26. või 75. Keeltega läks just nii(kohad siiski 1. ja 14., sest keskastme ja edasijõudnute kursustele on tung väiksem)!
Järgmisest nädalast läheb möll lahti! 34-40 tundi loenguid nädalas, jõudu!:)
Paik vihmaseks pärastlõunaks 