Jahistseen

Läinud laupäeval õnnestus mul kaasa elada kohalikule hirvejahihooaja avajahile. Kohaliku all mõtlen Devoni ja Somerseti krahvkondade piireis paiknevat Exmoori rahvusparki. Siinses pargis elab mitu tuhat metsikut punahirve, rohkem kui kuskil mujal Inglismaal. 

Sellepäevane jaht algas ühe uhke häärberi tagant heinamaalt. Meil oli suurepärane asukoht otse häärberi tagaaias, kust avanes hunnitu vaade kilomeetreid laiuvale avatud künklikule maastikule. Otse meie ees algas pärast meetrist astangut heinamaa, kuhu kogunesid nii jahipidajad, ratasnikud kui ka kaasaelajad. Meil üleval olid otsekui loozhikohad, mõeldud pereliikmetele ning vanadele ja teenelistele. Oleks osanud vaadata, oleks näinud seda kohta, kus mu klient aastate eest just jahti pidades hobuselt kukkudes oma kaela murdis, ometi oli ta kohal ning oli huvitav vaadata, kuidas üleval vanad ja tudisevad teda tervitama tulid ning paljud ratsanikud ei pidanud paljuks peatuda, väärikalt mütsi kergitada ning juttu puhuda – oli ta ju omal ajal 17 aastat sama jahiseltsi peasekretär.

Aga see, mida laiuva maastiku taustal otse meie nina all näha sai oli üsna muljetavaldav. Kogunenud oli oma 70 jahilist, kõik hobuse seljas, valged ratsapüksid jalas, särama löödud saabastelt peegeldamas hall Inglismaa taevas, enamus beezikates tviidpintsakutes. Vähesed meesterahvad olid ka erkpunastes ning üks daam tumesinises pintsakus, need olid jahiisandad ja -emand. Hobuste vahel oli ka üks punt hagijaid ning hulgaliselt kaasaelajaid. Ilusaim vaatepilt oli kaks pisikest Shetlandi poni ning nende seljas umbes paariaastased lapsed, täiskasvanutega sarnaselt riides ning plaskugi oli poisil olemas, küllap viski asemel oli seal siiski midagi muud.

Kell 11 puhus sarv ning jahiisand andis teada, millises maastikuosas jaht toimub. Kahjuks ei järgnenud sellele tormakat tegevust. Jahiisandad lahkusid kõigepealt ning siis valgusid teised neile vaikselt järele, kellel kui kaua pakutud viski ja veini lõpetamisega läks. Ning peagi kadusid nad ühte nähtamatusse maastikunurka ära ning jahe lõikav tuul ajas meid ära koju.

Aga juttude järgi tean nii palju, et hirve tohib lasta ainult metsas, avatud maastikul ei tohi. Seega on kogu jahi eesmärk hirv väsinuks jooksutada ning alles siis, kui ta seisma jäädes alla annab, lastakse üsna lähedalt. Püssikandjaid on selle 70-pealises kambas umbes 2 ning liha läheb maaomanikule. Lisaks on seal igasugu muid peensusi, millal lastakse vanasid sokke(sokkusid), millal noori(millal puhtaid ja millal musti:)), millal emaseid. Ning hagijate väljaõpetamine on oma ette teadus, üks koer on spetsialiseerunud karja jälitamisele, teine üksiku looma, kolmas rebase jälitamisele jne.

Hakkasin mõtlema, kas selline jaht on loomasõbralikum(inimlikum) või mitte. Kas pigem kaugelt tulnud äkksurm või selline pikk hirmutav jaht? Ehk isegi viimane, sest loomal on võimalus oma elu eest võidelda ja sageli ka pääseda. Ja kas mõisted inimlik ja loomalik(loomulik) ei ole tänapäevaks ammugi omi tähendusi vahetanud? Inimeste käitumises on tohutult loomalikkust ning loomad käituvad vägagi humaanselt, võttes looduselt vaid selle pisku, mis hädapärast vaja, priiskamata ja pillamata.

Kahjuks pilte mul ei ole, aga selle asemel võib vaadata mõningaid jahimaale siit: http://www.ayresfineart.co.uk/gcountry.htm. Peamiselt on neil maalidel kujutatud just jahti Exmoori kandis ning isegi majaperemees on ühele maalile sattunud.