Esimesed põldmarjad on juba valmis ning need on Inglismaal suured nagu koduvaarikad ja neid on palju. Suvi on jahe ja vihmane, kui ei juhtu just vaba päev olema, siis viitsib päike end lausa mitmeks tunniks välja ajada.
Enne Inglismaale tulekut osalesin öisel Xdreamil ning enne öist Xdreami olin Viljandi folgil treeninglaagris, et öist ülevalolekut harjutada. Nagu ikka jäi vajaka tõsisest suhtumisest treeningusse ning unetunde siiski kogunes. Laupäeva hommikul alustasin ümberkehastumisega, vaikselt korvtoolis lebades, kunstnik Kauri kodune kapsa-juustupirukas käeulatuses, üritasin kultuuritarbijast sportlaseks muunduda. Kontserte enam ei väisanud ning eesti kunstiostja sessoonse käitumismudeli lahkamise kõrvale rüüpasin juba spordijooki. Seelik seljas, kingad jalas olin ma Saaremaa praamil veel võõrkeha rohkete kestvussportlaste seas, kuid mõni tund hiljem rulluiskudel naiskonnakaaslast lükates oli juba päris õige tunne ning aina paremaks läks. Kui öisel Väikesel väinal puhunud tuulehoog üle näo käis, nautisin ma üritust juba iga rakuga, eriti kuna me kanuu liikus suurepärases rütmis(ma pidin taga ikka väga kõvasti tõmbama, et mitte eessõitjatest maha jääda; järgmisel päeval olid valusad üksnes seljalihased). Sel etapil juhtus esmakordselt, et ma ei olnud lihtsalt lükata-tõmmata, keel vestil, nutt kurgus, jooksmas tipporienteerujate järel tippkiirusel punktist punkti. Seekord peaaegu ei tulnudki joosta, sai kogu aeg rattaga sõita ning see andis mulle suure eelise. Harjutamine teeb teatavasti harjutajaks ning jooksmist ma ikka harjutan aeg-ajalt, kuid maatikul alates 2.-3. võistlustunnist ma sellega kuigi hästi hakkama ei saa. Ma oleksin kurja vaeva näinud, et kiiretel, kergetel võistkonnakaaslastel järgi püsida. Rattaga on teised lood, seda ma ei harjuta kunagi, mul ei ole isegi viimased 10 aastat ratast olnud, aga paistab, et jooksuks sobimatu raske jalg, vajutab pedaali alla vähimagi jõupingutuseta ning mul ei olnud miskit muret rattal tempot teha ja vedada. Mingist hetkest hakkasin isegi kaarti vaatama ning pisut orienteeruma(s.t. jälgima, mis toimub), tavaliselt pole mulle kaarti antudki. Pisut enne lõppu olime kontrollival positsioonil ning muutusime laisaks, pisikese matemaatilise arvutusega leidsime, et viimase kanuuetapi võime ära jätta ning alles finishis saime teada, et selle kavalusega tegime iseendale ära ning kinkisime esikoha.
Orissaare etapist jäi meelde, et isegi kui meri on põlvini, on seal 6-7 km sumbata päris väsitav.
Orissaare etapi järelmõjuna on sport mulle päris meeldima hakanud. Kuna viimastel kuudel pole eriti asjalikke mõtteid nii ehk nii pähe tulnud, pole sugugi kahju minna välja kulgema – joostes, pole ma suutnud kunagi ühelegi mõttele keskenduda.
Isegi Tallinna maraton on silme ees virvendama hakanud, kuid siin tuleb veel ära teha värske tudengi positsioonile kohane analüüs, et jõuda järeldusele, kas 35 E on mõistlikum kasutada poole kuu üüriks või tasuda see liitri spordijoogi ning 2 banaani eest? Terve mõistuse puhul oleks valik muidugi lihtne:)
Elul on ikka ja alati veidrusi ka varuks olnud. Sügisest ei ole ma mitte üksnes Tartu Ülikooli tudeng vaid natuke ka Luua Metsakooli õppejõud. Paned vitsa maase, võtab juured alla, paned mitu, ongi mets:) Õnneks paluti siiski üht teist teemat lahti seletada.
Paik vihmaseks pärastlõunaks 