Et suvi ei läheks luhta

Et suvi ei läheks luhta, selleks olen ma juba Vahemere rannal päevitanud, Marju Läniku kontserdil käinud, rulluisutanud ning sõitnud kruiisilaevaga (samaaegselt Tallinna lahes:)).

Kõige rohkem meeldib mulle plaane teha, nende teostamine on juba olenevalt asjaoludest kas lõbus või tüütu kohustus. Nii läks ka tormaka sünnipäevaplaaniga. Tordiküünlaid puhusin ootamatult hoopis Naissaarel.

Aga enne kui jaanipäevale jõudsin veetsin veidra töönädala Inglismaal. Klient jäi haiglasse kuni minu lahkumiseni ning mina käisin kaks korda päevas haiglas abiks. Enamus aega tuli oodata, et õed sulle midagi tooksid või pisut aitaksid, kuigi ametlikult olin mina seal, et neid aidata. Lõpuks leidsin enamiku asju ise haigla pealt üles. Kui mitu tundi tühjalt piiksunud ning ees olnud tilguti vooliku lahti ühendasin, sain siiski pragada, kuid tol hommikul, kui tilguti oli öösel ise ära tulnud ning kogu vedelik voodi alla jooksis, siis ei saanud keegi pragada.
Haigla nagu haigla ikka, õdedel polnud aega ning tee oli vilets.

Peale tööd pakkisin oma kola taas kokku ning jätsin selle ühe lahke Londoni eestlase poole(siinkohal tervitan:)) ning lendasin Horvaatiasse, et üritada seda, mis aasta tagasi luhta läks. Seekord Bea oma passi ei kaotanud ning kohtusime õnnelikult Zadari bussijaamas, et sealt edasi Starigrad-Paclenicasse sõita. Buss jõudis hilja ning öö veel hiljem, seega oli hommik pikk ning see kujunes normiks, et ronima jõudsime pigem pärastlõunal.
Esimesel päeval kõndisime rahvusparki jala. Kuna kaks korda kolm kilomeetrit oleks päevast liiga suure tüki söönud, laenutasime samal õhtul endale rattad. Meie kahtlesime ja nõudsime rattalukku, kuid laenutajad olid väga agarad, nii saime kohe ratastega ära sõita ning hiljem saime kokku, et lukk saada ning üks ratastest väiksema vastu vahetada. Erinevatel põhjustel vahetasime rattaid veel mitmeid kordi, küll tervete kummidega, küll väiksema raami ja ilusamat värvi rataste vastu.

Juba esimesel päeval sai selgeks, et raskusastmete skaala on Paclenicas pisut paigast ära ning otsida tuli tavapärasemast madalama kategooriaga radasid. Kohati oli kalju libedaks lihvitud ning palav oli ka, ühesõnaga jäi ronimise osatähtsus tavapärasemast väiksemaks, suurema koormuse said ujumis- ja väntamislihased ning rääkimis- ja neelamislihased.

Taaskord arvasime, et küllap nõukogude lapsed, kes on kasvanud Elmina Otsmaniga kombainiroolis, kalduvad harvemini (ekstreem)feminismi kui lääneeurooplased, ning igasugu muudest asjadest rääkisime ka.
Oli tore puhkus!

Siis tuli jaanipäev! Eriala spetsialistid soovitasid Mõisakülla siiski mitte minna, sest just jaanipäeval pidi väikelinnade depressioon väga nakkav olema. Nii jäi kogu tiir ära välja arvatud avapidu Madisel kohalike taidlejate ja Untsakatega. Jaanilaupäeval tutvusime Tallinna ümbruse valdadega ning nägime, kuidas Marju Länik Ivo Linnaga duetti laulis, esimene oli laval ja teine hoidis tasakaalu lindil. Jaanipäev möödus hasartmängudega. Päeval selline vene ruletti moodi mäng – iga kord rulluiskudel üle sissetuleva kõrvaltee sõites võis loota, et autot ehk ei tule – ning õhtu möödus juba väiksemate panustega kaardilauas
Nädalavehetuse veetsinme(uus pööre) merel ja Naissaarel. Lähe oli Linnahalli treppidelt, läbi kruiisi- ja sõjalaevade rägastiku Tallinna lahele, kus vesi oli peeglisarnane ning kiirlaeva minitsunamide lähenemine oli juba eemalt näha. Jaanipäev oli meid rahvuslikule lainele häälestanud ning olime üllatunud, nähes, et keset Tallinna lahte hulbib samasugune mulgi kuues mees kui Viljandi tee otsas. Alles üsna lähedalt hakkas ta oma nägu ja rõivaid kaotama ning alles jäi koorunud värvilaigune meremärk. Oleks teadnud, et Naissaare ületus on 17 km, oleksin ma kindlasti kasutanud poolel teel paiknenud betoonalusel meremärki, et korraks jalg maha panna ja asju õiendada, aga silma järgi tundus, et nii 3-4 km ongi vaid veel ja otsustasin ära kannatada. Kunagi pole üks saar nii aeglaselt lähenenud, sest tegelikult oli sealt veel 9 km Naissaare sadamasse. Kõik lõppes üha kiirenevas tempos, kuid õnnelikult:)

 

 

 

 

 

 

Sadamast asusime jalgsi sisemaad uurima. Kolistasime mööda metsa ja sihte ja teid ja raudteid, vaatasime vanasid miiniladusid ja igasugu muid nõukogude ehitisi. Peale sadamas nähtud inimeste ei kohanud kedagi, sisemaa oli üsna inimtühi. Ühel metsateel tuli siiski grupp inimesi vastu. Märten taipas viimasel hetkel äratundva tere öelda ning selle tulemusel jalutasime peagi edasi(seista sääskede tõttu ei kannatanud)igal tops valget veini käes. Nad hoiatasid meid ka ussikuhjade eest, aga me ei näinud ussipoegagi. Naissaare kujunes meie jaoks varalaekaks, leidsime üksjagu asju. Esimese retke alguses sai Triin kohe ilusa triibulise Salomoni mütsi ja roosade klaasidega prillide omanikuks, mina leidsin lõpetuseks sipelgalõvivaatlemispintsli. Esialgu paistis see tavalise pisikese pintslina, kuid kui Triin mõni minut hiljem sipelgalõvi langatuslehtritele tähelepanu juhtis, oli selle pintsliga väga hea liiva eemale pühkida ning sipelgalõvi isiklikult õnnestus pintslile püüda lähemaks vaatluseks – päris huvitav sarvedega putukas. Naissaare grillimisahjude, puitkatuste, lampide ning elektripistikutega ametlik telkimisplats oli küll ahvatlev, aga kuna meil ei olnud ühtegi elektrilist vidinat kaasas otsustasime teekonda jätkata ning sõita ümber saare põhjatipu tuulepoolsele sääsevabale lääneküljele, et järgmisel päeval saarele tiir peale teha.

 Sääsepoliitika osutus õigeks. Laagripats oli üsna sääsetu ning tuule tugevust sai hinnata nende olemasolu järgi. Õhtul tuul pisut rauges, sest ilmusid esmesed sääsed ning hommikul oli tuul juba liiga nõrk, mitte küll mereleminekuks
Mõnusa õhtusöögi lõpetas üllatustort. Küünalde ärapuhumisega muret ei olnud, küll oli keeruline neid põlema saada. Siis läksime järjekordsele retkele, saatjaks õhtusöögi ajal rõõmsalt meie keskele tormanud kohalik koer.

 Ronisime torni ning väisasime huvitava ruumilahenduse ja madalate ustega militaarehitisi. Märten leidis number 70 mutrivõtme, millega ma viimati nägin teda läbi Balti jaama jalutamas. Siis jalutasime läbi piirivalvekordoni õue, tegime pilte ning hiljem kui Märten oma mutrivõtit otsis ning meie Märtenit, lähenesime kordonile teiseltpoolt, kus seisis silt: ´Seis, relvastatud valve!´ Ei olnud me Valvet näinud ega kedagi teist ka mitte. Möödaminnes sokutasime Shariku koju tagasi ning kobisime juba enne pimeda tulekut magama. Enne veel aga sai tõestatud koostegegemise rõõm ja kergus – keegi meist ei pidanud end suuteliseks tühjendama üksinda pooleliitrist õllepurki, kuid kolme peale kolm läks üsna libedalt.
Järgmisel hommikul ei olnud tugevneda lubanud läänetuult kuskil, nii saime kenasti mööda läänekallast alla sõita. Lõunakülas tegime peatuse, vaatasime eemalt Omari küüni, Naissaare restaureerimisel puukirikut ja surnuaeda ning kuidagi ei suutnud välja mõelda, miks Krimmi sõjas langenud Inglise meremehed maeti Naissaarele. Nägime ka kuidas Kaljuste oli end mugavalt saarel sisse seadnud – selleks, et kaup kaatrist viiskümmend meetrit eemal sadamasilla otsas autosse laadida, oli kasutada Rimi käru, kenasti nööriga kinnitatud, et neil, kel tuleks mõte käruga kuskil mujal toredaid pilte teha, tiibu kärpida. Kolmanda retke ajal leidis Märten neonroosa poi, millest ta alati oli unistanud ning millega koos ma nägin teda viimati Balti jaamas rahvamurdu kadumas. Triin leidis lüpsipingi sarnase istme, mida oli väga praktiline Naissaare punastele maasikaväludele maha panna, et istudes metsmaasikaid süüa, ka merevaadet sai selt pingilt nautida. Mina leidsin väga kauni viimistletud valge käepidemega matkakeppi, mis oli suureks abiks usside peletamisel. Nimelt olin ma Lõunasadamasse jõudes ning kindla sihiga kibuvitsapõõsaste vahele suundudes igaks juhuks plaksutanud, et usse eemale peletada, kuid ma nägin, kui aeglaselt nad eemale roomasid. Matkakepp oli palju efektiivsem – rohkem madusid ei näinud. Pink ja matkakepp jäid Lõunasadamasse, kel huvi kasutada.

 Siis võtsime suuna Tallinna peale, Triinul eesmärgiks teel oma telki pesta ja kuivatada. Kivised rannad seljataga, võtsime parve ning asusime tööle, tuulutasime ja loputasime telki ning siis asusime kuivatama. Kuivatusprotsess andis meie liikumiskiiruseks umbes 4,5 km tunnis. Vast tunnikese pidasime vastu, siis hakkasid käed mitteaerutamisest väsima ning pisut jahe hakkas ka. Kerisime purje kokku ning hakkasime taas omal jõul liikuma, et pisut kiiremini edasi saada. Tuul oli küll õigest suunast, kuid mitte piisavalt tugev, laine see-eest oli korralik. Parematesse lainevagudesse võis naaberaerutaja sedasi ära kaduda, et aeruots ka ei paistnud. Kuna keegi ei suutnud meenutada, et Eesti vabariigi seadusega oleks meremärkidel lõuna keetmine keelatud, siis olime Naissaarel just mõelnud sel samal betoonalusega meremärgil lõunatada. Suurte lainetega aga sellest plaanist loobusime. Häda ajas meid korraks kaldale Paljassaarel, kus kõik päevitajad ka nimekohaselt käitusid ning sealt edasi ootas meid Linnahall, millele lähenesime samal ajal, kui suur kruiisilaev ennast ringi oli pööramas ning jõudsime vahetult enne, kui Linda Line sadamast välja kihutas. Pärast pikka ületust  maitsesid Linahalli kail keedetud kiirmakaronid suurepäraselt!
Oli tore matk(it voos ö veri lavli trippp, rikommendid)!