Lõuna-Aafrika III – Svaasimaa

Päikeseloojangu taustal läbi looduspargi jalutades, jõudsin peale pimedat oma ööbimiskohta Sondzela hostelisse, Mlilwanes, Svaasimaal. Pargi väravast alustades nautisin veel värve – punane kruusatee rohumaade vahel, taustaks tumedad mäed -, kuid sume aafika öö laskus minutitega ning lõpetasin juba pimedas. Teeääred kubisesid kitselistest(antiloobilistest nagu siin maal öeldakse) ning nad oskasid teha nii lõvi kui ka jõehobu häält. Peale minu oli sealses looduse rüpes paiknevas hostelis sel õhtul veel 2 töötajat ning inglise jalgrattur, kes poolteist aastat tagasi Prantsusmaalt sõitma hakkas ning plaanis veel umbes sama kaua teel olla, et mööda idarannikut põhja tagasi vändata.
Kiirustamata ja hommikut nautides oli Johannesburgis jaama jõudmise ajaks juba üle poole Svaasimaale sõitvast bussist täis ning väga kaua oodata ei tulnud. Mõtisklesin, et miks muidu ausad inimesed võtsid peale rohkem inimesi, kui neil kohti oli. Alles esimeses bensukapeatuses nägin, et tagumises reas oligi 5 kohta. Mina mahtusin napilt oma istmele ära, aga reas oli ka üks väärikas Aafrika daam ning vaatamata ühele väga kleenukesele meesterahvale minu kõrval, oli daami mõju tunda.
Sellises koduses ja turistivabas õhkkonnas algas minu reisi kolmas osa, mis esialgsete plaanide muutumisel sai alapealkirjaks üksnes Svaasimaa. Nimelt plaanisin peale 4-5-päevast Svaasimaa külastust tagasi Lõuna-Aafrikasse rutata, kuid juba esimesel  õhtul hakkas kasvama kahtlus, et kas ikka on vaja sedasi tormata. Svaasimaa lumm hakkas mõjuma.

Svaasimaa on Eestist väiksem, miljoni elanikuga riik, muidugi üks Aafrika vaesemaid riike. Veerand elanikkonnast on HIV-positiivsed ning kümnendiku rahvastikust moodustavad orvud. Kogu selle vaesuse ja viletsuse juures nägin ma kümnekonna päeva jooksul ühte kerjust ning kahte noorukit raha küsimas. Mistahes Euroopa linnas näeb neid päevaga kindlasti rohkem. Svaasimaal on nimelt hästi toimiv pere- ja kogukondlik süsteem, kus kedagi ei jäeta hooletusse.

Järgmisel hommikul öömaja juba kubises töötajatest. Efektiivusest ei saa muidugi juttu olla, aga vähemalt on paljudel inimestel pisike töökoht. Kuidas seda kõike finantseeritakse, seda ma ei tea, sest jätkuvalt olime me inglasega ainsad külastajad ning me mõlemad telkisime, seega sisse ei toonud suurt midagi. Aga seda suurem oli töötajate tähelepanu ja külalislahkus ning mõnuga võtsin omaks tervitusdialoogi, mis ei lasknud vaid mokaotsast tere öelda, vaid nõudis ka kaaskondlase käekäigu kohta küsimist. Lahkelt võeti mind kaasa hommikusele turu- ja poetuurile, mis venis pikaks, sest kord väsis üks ootamast ja läks veel millegi järele, siis teine. Aga aeg ei ole siin mingi mõiste ega suurus ning ringi vaadata oli huvitav. Esialgu imestasin, et poiste koolivormiks on seelik, kuid lähemal vaatlusel selgus, et tegu on siiski tüdrukutega, kel kõigil pead pöetud ning nii oli väga raske poistel ja tüdrukutel vahet teha.

Hiljem jalutasin läbi Jõehobu matkaraja, mille peamine eesmärk oli sind suure kaarega juhtida järveni, kus jõehobud pesitsevad(neil on väga ilusad pesad:)). Ainuüksi teadmine jõehobude ja krokodillide olemasolust tegi olemise siiski kõhedaks ning kui sebrad otse minukõrval võsast välja kargasid, oli ehmatus ehe. Suvi oli suur, rohi oli roheline, taevas oli sinine, maapind punane ning guavad valmimas – kohalike jaoks oli talv ähvardavalt lähedal.

Jõehobusid ei näinud, kuid eukalüptimetsast avanes järvele kaunis vaade

ning üks krokodillgi oli ujumas ning teine kaldal peesitamas. Sildid, mis palusid roostikus mitte ragistada, polnud ilmaasjata. Pärastlõunal tegin enam-vähem sama ringi hobuse seljas. Sadulast paistis kõik hoopis paremini kätte ning mõte lendas kaugele läbi savanni ratsutades, vaatamata sellele, et hobused vaid sammusid.

Krokodillivaba bassein ja hea raamat aitasid kuuma päeva lahejahedalt õhtusse.
Järgmisel hommikul asusin teele plaaniga tõusta Excecution Rocki(Hukkamiskalju) tippu.

Legendi järgi sunniti süüdimõistetud selle mäe otsast alla astuma. Pargi matkakaart kujutas endast valgele paberile osaliselt joonistatud teid, seega orienteerumise tegi see pea võimatuks. Õnneks oli maastik suhteliselt avatud ning algus- ja lõpp-punkt olid näha. Tipust vaadatuna ei tundunud mägi piisavalt järsk ja kõrge, et nime väärida, aga vaade ümbruskonnale sel selgel päeval oli matka väärt. Tagasi läksin teist teed ja jooksuga, matkakepiks olnud pikk peenike pulk käes. Varju pealt paistis natuke pärismaalase moodi

 ning kui ühel hetkel metssead kraavist teele hüppasid ja minu ees(t) jooksid, siis oli tegu lausa jahistseeniga. Krokodillidest otsustasin eemalt mööduda, kuid tee pealt paistis, et üks lamab sama koha peal kui eeelmisel päeval ning siis kohe mitte ei saanud muudmoodi kui tuli lähedale minna ning seitsme meetri pealt mõelda, et mis siis ikka saab, kui ta üles peaks ärkama. Ei ärganud!

Pärastlõunal jõin tassi kohvi Svaasimaa Soome aukonsoli lapselapsega – minu järgmise võõrustajaga. Kuid enne Dane´i poole asumist, sõitsin järgmisel päeval Hlane rahvusparki, et pisut suuremaid loomi vaadata. Kuiva piirkonda jääva pargi loodus erines vägagi seninähtud rohelisest lopsakusest. Päikeseta üsna värvitu loodus oli elevantidele ja ninasarvikutele suurepäraseks peidupaigaks. Suurtele loomadele jala ja üksi ligi ei pääse, nii otsustasin 2-tunnise safari kasuks, tuli vaid oodata, et keegi veel sama sooviga välja ilmuks. Kolm minutit hiljem ilmuski juba eelmisest stseenist tuttav inglise jalgrattur ning oli nõus muga safarile tulema. Lõvidel olid patareid tühjad ehk siis nende  asupaigas olid konserveerimistööd. Aga ninasarvikuid ja elevante oli

 üksjagu, sekka mõned antiloobid ning paar minutit enne lõppu nägime viimaks ka preili kaelkirjakut. Laagri lähedal oli järvesilm, kus sai jälgida, kuidas jõehobud terve päeva mitte midagi ei tee, öö oli aga liiga must, et neid rohtu söömas näha.

Järgmisel hommikul asusin tagasiteele. Ühistranspordiga jõudsin kenasti ja kiirelt kohale. Suure bussiga Manzinist Hlane pargini ja tagasi sõites sain mõlemal suunal meediaelamuse osaliseks. Sinnasõidul näitasid bussi telekad kodukootud vägivaldset filmi autode varastamisest ja gängidest. Ma ei tea, mis oli filmi tegelik eesmärk, kuid mõjus pigem reklaamfilmina taolisele elatus- ja elamisviisile. Tagasiteel möirgas raadio palveid. Vihane meeshääl küttis end üha kiirenevas rütmis ülesse ning siis tuli sekka mahe naishääl halleluujaga ning meeshääl rahunes ja alustas otsast ning nii kogu sõidu vältel ja valjult. Sellistel puhkudel tuleb kasuks oskus end ümbritsevatest häältest mitte segada lasta. Svaasimaa raadio pidigi sagedasti päevotsa neid palveid kriiskama.

Vaatamata pühapäevale ei olnud Dane kodus, vaid oma töökohas galeriis, sest nädal hiljem oli uue näituse avamine ning käed-jalad tööd ja kunsti täis. Pärastlõuna veetmine juba paar kuud Svaasimaal ringi hõljunud ning nooruse järgi lehanud kanadalanna Rosie ja tema tuttavatega jäi juba eos katki. Asusin hoopis appi kunsti tegema – vanadest numbrimärkidest pidi saama lehm ning minu raske ülesanne oli neid numbrimärke pikuti pooleks lõigata (http://www.flickr.com/photos/yebodesigns/5726934927/in/photostream). Mõnusas õhkonnas ja jutuhoos oli see tore tegevus. Nagu juba öeldud oli minu võõrustaja Dane soome aukonsuli lapselaps, soome passiga, soome sõjaväest läbi käinud, mõningase soome keele oskusega kuid ilma ainsagi tilga soome vereta. Nimelt oli tema vanaema sõja ajal lapsendatud Soome kuskilt Baltiriikidest, vanaisa oli taanlane, isa inglane. Dane´il oli rääkida ka tore lugu soomlasest isast sündinud austraallasest, kel oli soome nimi ja soomlase välimus ning kes soome passi nimel keset talve Austraaliast soome sõjaväkke kamandati ning keda kuidagi ei usutud, et sellise nime ja välimuse juures soome keele oskus puudub.

Järgmise päeva plaan oli Svaasimaa kõrgeima tipu vallutamine. Dane organiseeris mulle matkakaaslaseks oma endise õpetaja – filosoofi. Tüüp polnud oma viimased 30 aastat Svaasimaalt praktiliselt ära käinud, kui lähi Lõuna-Aafrika Vabariik välja arvata ning Aafrika mandrilt polnud ta üldse lahkunud, aga ometi oli ta elu jooksul olnud 4 erineva riigi kodakondne. Sündides sai lõuna-aafrika, vanemate rahvuse tõttu saksa, Svaasimaa koloniaalajastul briti passi ning nüüdseks on ta svaasi passi omanik. Asusin pärima igasugu asjade kohta, kuid peagi märkasin, et vastamise intensiivsus oli tugevas korrelatsioonis juhtimiskvaliteediga ning seepeale küsisin vähem. Olin kuulnud lugusid, kui keeruline on leida õiget teed matka aluspunkti, toosama filosoof oli seal mitu korda käinud, kuid viimasel korral taas ekselnud. Kord kruusateedele jõudnud oli peamine valupunkt madala sõiduki põhi, tee leidmine läks pigem libedalt. Kaks korda kahtlesime kas keerata vasakule või paremale, minule näis loogiline vasakule ning filosoof tahtis paremale keerata, viisaka mehena andis ta siiski järele ning eksimata jõudsimegi sinna, kuhu vaja. Tipuskäik võttis 3 tundi ja teel veetsime 4 tundi, kokku 7 tundi kaunist Svaasi maastikku.

Selleks, et jõuda vanasõnani, et ära filosoofiga 2 korda matkale mine, pidin ülejärgmisel päeval siiski taas kord filosoofiga matkale minema(svaasimaal oli koolivaheaeg ja õpetajatel aega laialt käes). Olin pannud ette kasutada üht kahtlast otseteed, mis viis mööda ühest lõpmata suurest monoliidist. Otseteed me läksimegi, kuid ühte teist – monoliiti polnud, kuid tee kahtluses polnud kahtlust. Hääle järgi pidi enamik juppe ära kukkuma, kuid loomulikult sõidab filosoofi auto ilmagi.

Malolotja looduspargi peamaja seinal ilutses kaunis matkakaart. kahjuks selliseid neid inimestele ei olnud jagada ning nii pisteti meile pihku taas üks kehv must-valge joonistus mõningate teede ja radadega. Seinapealsesse kaarti ma miskipärast ei süvenud kuna pidime filosoofi ja ta kasupojaga vaid paar tundi matkama ning siis pidid nemad tagasi sõitma, minul oli plaan ööseks jääda ja hiljem kaarti vaadata. Üritasime veel pisut autot alt siledamaks lihvida ning kui ka filosoofi arvates küll sai, asusime matkama. Filosoofile ei meeldinud ei kõrgust kaotada ega võtta, mis teeb reljeefse maastiku puhul matkamise üsna keerukaks. Kord rajalt ära keeranud, ei olnud selle taasleidmine sugugi lihtne. Ajasime oma rada, suurt kuhugile jõudmata, kui ühel vaatlushetkel kivilahmakas mu kannale libises. Ilmselt oli kuskil mu seljataga filosoof suure praginaga liikvele läinud, vaatamata millisele kivile võib astuda, millisele mitte. Esimese pingutusega sain kanna kivi alt kätte. Esimese ehmatuse möödudes sai selgeks, et midagi väga katki ei ole. Veritsus näis pigem pindmine, kuid mõne meetri järel tundus, et plaastrist võiks siiski moraalset abi olla. Selle koha peal teenis filosoof hulgaliselt plusspunkte võttes seljakotist esmaabikomplekti ning udupeene sideme(mina matkasin kilekotiga tol päeval). Sidusin jala kinni ning asusin teistele järele lonkama. Üllatuslikult pidin iga paari meetri tagant istuma või kummardama. Alles mõne aja pärast sain aru, et südame alt oli nõrgaks võtnud ehk verel puudus rõhk, et ajju jõuda. Ilmselt kujutasin liiga elavalt ette, kuidas see kivi oleks võinud mu kannakõõluse läbi lõigata. Paarikümne minutine lõunapaus tegi mu taas tugevaks ning asusime tagasiteele. Täitsa kannatas kõndida ning otsustasin ööbima jääda, lootuses, et järgmisel päeval on asi parem ning saan matkata.
Esmane mulje oli siiski petlik, järgmisel päeval lonkasin üsna tublisti, sest miskipärast oli kanna alt väga valus ning matkamine oleks liialt vaevaline olnud. Jalutasin tee äärde, ostsin paar vidinat, unustasin vahetusraha vastu võtta ning sõitsin bussiga tagasi pealinna ja sealt edasi Ezulwinisse. Bussis oli beebi, kes pisut kägises ning siis mõistsin, et see oli esimene laps, keda 5 nädala jooksul nutmas olin kuulnud, kuigi emade seljas olin neid küll ja küll näinud. 

Tagasi Dane´i pool oli mu jalg suurepäraseks ettekäändeks, et istuda ja lugeda. Enne matka olin alustanud üht 500-lehelist raamatut, mille kallale ma tol pärastlõunal isukalt asusin. Kuna mul kiiret polnud, jäin ka veel järgmiseks päevaks ning muudkui istusin ja lugesin ning hiliseks pärastlõunaks oligi raamat läbi. Sain südamerahus järgmisel päeval Johannesburgi tagasi sõita, käies hommikul veel läbi galeriist, kus näitus oli lõplikult üles saanud ning avamispäeva ärevuses.

Soweto külastus ning õhtusöögid vanade ja uute sõpradega täitsid viimased päevad ning reis oligi selleks korraks läbi.

Tänaseks olen jahedas inglise kevades Barnstaple´is tööl. Kand on kärnadest vaba, joosta kannatab, kuid läbi kerge valu, sest kõõlus on üsna puutetundlik(puutekas). 

Selgus, et pilte niisama lihtsalt ei näegi. Tuleb kas facebookis konto teha, kellegi teise facebookis neid vaadata või siis hoopis mind koos piltide ja kommentaaridega külla kutsuda. Mulle päris meeldib külas käia:)