Fantaseerin küljetäie, kui maailm ise uudist ei tee (K. Tarand)

Sellise pealkirja all kritiseeris Tarand 1. aprilli Sirbis Eesti meediat. Sellest artiklist siin juttu ei tule, laenan vaid pealkirja, mis hetkeolukorda hästi sobib. Mis muud mul siin Müncheni lennujaamas teha on, kui üks küljetäis fantaseerida, sest suurt uudist ehk siis midagi uut mul öelda pole.

Lühikese kordava pressiteatena võiks vabal viisil eetrisse laulda järgmised read: (homme hommikul panen jala esimest korda Aafrika pinnale Euroopa poolt vaadates ühes kaugemas punktis Kaplinnas, mis saab oma 10 päevaks mu baaslaagriks, kust töö kaudu Inglismaal leitud Lõuna-Aafrika sõbra valvsa pilgu all ja/või seltskonnas teha esimesi arglikke avastusretki, sel inimsööjatest ja ettearvamatutest ohtudest kubiseval maalapil. Seejärel võtan ette Lõuna-Aafrika mõistes Tallinn – Tartu rongireisi Kaplinnast Johannesburgi – kestus 27 tundi lubab arvata, et tegu on nõks suurema maaga kui Eesti. Mõned päevad Johannesburgis ning siis on lubanud 2 Aconcagual kohatud sõpra mu kaasa võtta Draakonimägedesse ehk Drakensbergi, mis on Lõuna-Aafrika Vabariiki ja Lesothot läbiv, 3400 meetrini kõrguv mäeahelik. Reisi viimane kolmandik on laiaski laastus veel paika panemata, rääkimata kitsamast, aga asjaga tegeletakse ning välisministeeriumiski on reisivate eestlaste interaktiivsele kaardile krudisedes üks nööpnõel lisatud) : ,kuid seda kõike te juba teate, seega hakkan pigem küljetäit fantaseerima.

Kui gloobust ribahaaval koorida ning siis mitte vaadata seda paljast kera, vaid neid osavalt 10 pikkuskraadi haaval rebitud teravatipulisi ellipseid, ning otsida kõige kirevamat, siis satuks meile pihku kolm, mis omavahel kokkugi sobiksid, sest just need 10 – 40 idapikkuse vahele jäävad ribad on kõige maismaa- ja riikide rohkemad, seega värvilised, sest koorisime ju poliitilist gloobust ning ammu ei ole Läänemerekaldad sama värvi Venemaaga ning Balkan ühevärviline lärakas rääkimata britiprantsusesaksaportugalibelgiaitaaliavärvi Aafrikast. See keskmine näib neist kolmest kõige kirevam ning just selles kanalis ma seekord reisingi. Nimelt paikneb selles 20 – 30 idapikkuse vahele jäävas ribas ka Eesti ning kaua ja kaua lõunapoole liikudes jõuame lõpuks Lõuna-Aafrikasse, sinna, kus maa otsa saab(Vahemeri on ju ainult lombiks vahel). Sellel ribal on tervenisti, poolenisti või servapidi üle 30 riigi. Hea, võimalus oma geograafilisi teadmisi kontrollida ning enne edasi lugemist väike loetelu teha ning siis vaadata, kas on alust prantslasi või ameeriklasi kiruda, kui nad ei tea, kus Eesti on. Kuna ma olen nii mõnigi kord maailmakaarti vaadanud, siis proovin siin internetivaeses Müncheni lennujaamas ilma spikerdamata iga riigi kohta paar sooja sõna öelda.

Teravmäed on Norrale kuuluv Arktika saarestik, kus suusamatkajatele pistetakse jääkaru peletamiseks kohustuslikus korras püss pihku ning Eesti riigil on seal väike maalapp, millel meil on õigus sütt kaevandada, kui ainult ära tasuks. Norras on ka mandri-Euroopa põhjapoolne ots. Rootsi on see maa, kes katsetab enda peal heaoluühiskonna jätkusuutlikkust, ning kust on pärit maailmakuulus vähetuntud lastekirjanik, kes on kirjutanud mu lemmikraamatu, kuid keda väljaspool Skandinaaviat siiski vähe teatakse. Päike on päike, puu on puu, soomlased on soomlased, mingit saladust ei ole:)¤. Eesti on reiside algus- ja lõpp-punkt. Lätis on Euroopa põhjapoolsemad viinamarjaistandused, sealt on pärit filmi ´Krokodill Dundee´ prototüüp ning saari on neil palju (Lätis üsna levinud lehtpuu). Leedulased olevat osanud oma kivist kommunismionklid nii paigutada, et see toob tulu, mitte kulu ning mingi niidake neid Venemaaga ikkagi seob. Kaliningrad kui tükike Venemaad, läheb raskemaks, kas keegi on Kaliningradis käinud ning kas sealsed elanikud on teistsugused kui muud venelased. Varssavi konventsioon on väga tähtis, kui me lendame, kes teab küll millest seal juttu on. Valgevene ja Poola piiril on suur kaitstav maalahmakas, kus kohtab veel Euroopa piisoneid. Ukrainas on viljapõllud ja Musta mere rannik, lahked piirivalvurid lasevad su riigist viisata läbi üsna pisikese altkäemaksu eest. Nii pea kui riik lõhenes, ei saanud slovakid enam tshehhi keelest aru, kuigi poolakatega suhtlevad nad vajadusel vabalt. Slovakkia on üks lähim kauge koht, kus suusatamas käia. Kallid hõimlased koduse järvega – Balaton ja Võrts – ühed madalad savijärved mõlemad. Kaugelt tundub, et moldaavlased on elurõõmsad, kuigi vaesed ja Mustast merest äralõigatud. Bulgaaria ja Rumeenia viimatised üllatuliikmed Euroopa liidus, esimeses lahedaid võimalusi nii suve- kui ka talvepuhkuseks, teises võimlejad, kolmikhüppajad ja tagasihoidliku riigimehe tagasihoidlik palee. Serbia jalgpallimeeskond lööb suluseisust väravaid ning naabrite horvaatide meelest on nad üsna venemeelsed. Taas läheb keeruliseks, sest ega me eks-Jugoslaaviast palju ei tea. Kosovo on end iseseisvaks kuulutanud, aga kas näiteks Eesti on Kosovo iseseisvust tunnistanud? Makedooniast oli üks pisike mees, kelle nimi küll väitis muud – Suur, Sass, Montenegros peaks olema mustad mäed. Mhm, Albaania? – tähelepanuväärne lipp ja palju pagulasi. Kreeka eest räägivad ajalugu ja tänapäev. Liibüast räägib maailma meedia. Egiptus on see riik, kes mõistis õige kiirelt, et turismist nad elavad. Läbi terve Sudaani jookseb Niilus ning seda palju pikemalt kui Egiptuses. Nüüd algab must maa – Tshaad ja Kesk-Aafrika Vabariik – vaikus. Kongo RDV – dzhungel ja anarhia, mille käest pääsu ei ole. Edasi algab juba laiemas mõistes Lõuna-Aafrika, mille kohta on mul 800-leheküljeline raamat. Zambia ja Zimbabwe endised Põhja- ja Lõuna-Rodeesia, esimese kohta ütleb raamat ´tõeline´Aafrika ning teise kohta tuleb meelde Mugabe ja hüpermegasuperinflatsioon. Kahe riigi piiril on Aafrika üks suurimaid turistimeelitajaid – Victoria juga. Botswanas on Kalahari kõrb ja Okawango delta – ei kuskil lõppev jõgi, neid lähen vaatama järgmisel korral. Lesotho on see, mis teeb Aafrika Vabariigi kaardi emmentali juustu sarnaseks ning Lõuna-Aafrikast tuleb lähemal ajal juttu nii ehk nii. Kokkuvõtteks võib öelda, et geograafilised teadmised on olemas, kuid valdavalt on sahtlid päris või täitsa tühjad ehk seis on kehv ja vajab parandamist. Münchenis aga on päike ja paarkümmend kraadi sooja. Puhuks Ingo lõunast, tuleks Eestisse ka kevad. Jätsin arvuti veerandtunniks tualetti ning tegin kindlaks, et Münchenis lennujaamas on kuritegevuse tase madal. Pole veel otsustanud, kas jätkan katseid ka Kaplinnas:). Samuti oli Münchenis lennujaamas võimalik osta 5 E eest tunnine mittepääs internetti. 

¤nalja paremaks mõistmiseks on soovitav vaadata Tartu Uue Teatri etendust ´Sisaliku tee`

ps! nüüdseks olen juba õnnelikult päikese all