Enne kui Väinamerele läheme, peab vanematest uudistest ära märkima pisiasja, et andsin oma sõbrale ja Mosambiigi projektile ´jah´-sõna, seega kui leitakse finantsid või ka enne, tuleb Aafrikasse sõit. Mitte enne aprilli siiski.
Aga see selleks juttu pidi tulema hoopis Väinamerest ja suusatamisest. Pärast mõningaid talviseid korrektuure oli meid järel viis ning haigeks jäi muidugi üks autoomanikest. Aga osavad inimesed mahuvad tavalisse sõiduautosse 5kesi kenasti ära koos suuskade ja kelkude ja kottidega, juhul kui nad mugavust meeleolule ei eelista.
Rohukülas praamile minnes laevamehed naersid, et Hiiumaal pole lund ja merel on paljas jää, aga nii hull see asi siiski ei olnud.
Esimese päeva sulailmaga oli merejääl selline paras 3-4 cm paksune vee- ja lörtsikiht ning libisemiseks vajalik veekile oli kerge tulema, pealegi oli taganttuul, mis aina tugevnes. Seepärast oli teepausiks igati sobiv ühte väikest laidu täitev seinal rippuva võtmega kalurionn.
Kella 4 paiku olime Hanikatsil. Pärast maja hõivamist järgnes töö sektsioonides: Joonas ja mina sõitsime vastutuult Saarnaki laiule, et tagasiteel tuult nautida. Kui minekuks kulus 28 minutit, siis tagasitulekuks poole vähem, kuigi tundus, et tuul oli selleks ajaks juba raugemas. Hanikatsi sektsioon koosseisus Triin, Mariell ja Andre käisid tuuliku juures, Rootsi kunni haual ning vaatlesid kährikuid.
Hanikatsi majas ootas meid mõnus toasoojus. Ahjukütja oli küll juba läinud. Hanikatsi majas kummitab kuuldavasti ning mahlakaid lugusid teadis eriti rohkelt Joonas, kes seal kõige rohkem on ööbinud. Vastu ööd ajasime juttudega naha soojaks ning pimedusel on oma mõjuvõim. Kella 1 paiku ärkasin kas pissihäda või hääle peale. Ning hääli oli mitmeid, oli kriginaid ja kolinaid, mida kõiki ei osanud mõistusega seletada ja kuigi pea ei usu, siis adrenaliini täis keha rääkis hoopis millestki muust. Igatahes ootasin ärevusega, mis edasi juhtub ning pidasin plaani, et kuidas häda hommikuni ära kannatada, sest väljaminek tundus liiga hirmus. Aga siis hakkas keegi norskama ja pikalt ja kõvasti ning selle maise hääle peale kadus öö võim ettekujutlust elavdada ning minu võimalus kummitust näha läks seekord luhta:) Hetk hiljem polnud mingi probleem, panna end riidesse ning minna tähistaeva all väljakäiku. Pärastised käginad olid voodi omad ja nõud enam ei kolisenud.
Hommikul näis üsna tuulevaikne, kuid nii kui merele saime, hakkas taas puhuma. Esimese lõigu kuni Kõrgelaiuni läbisime kiirelt ja ainult paaristõugetega – kelgud taga. Seal vaatasime, kas lambad on alles. Olid, aga hein oli otsas.
Edasi tuul muudkui tugevnes ja tugevnes, aeg-ajalt võis paaristõuked unustada ning käsi laiali hoides, tuul lihtsalt lükkas. Tundus ahvatlev veel enamat proovida. Nii panin oma fliisi algul kahe, siis vaid ühe suusakepi külge imiteerimaks purje. Kilomeetrite viisi tõukasin tuule raugedes pisut vasaku kepiga, aga enamasti liikusin ainult tuule jõul ning kohati vaimustusest hõiskama paneva kiirendusega. Minu järgmine sportlik mänguvahend saab ilmselt olema lohe. Joonas aga võitles oma jonnaka kelguga, mis kippus tuult alla võtma ja ümber minema. Lõpuks oli Joonas nii kõva mees, et võttis kelgu purjeks kätte ning jõudis varjulisele päikeselisele lõunaplatsile ammu enne kui me oleks jõudnud kõik ära süüa:)
Puise ninani oli jäänud vaid tunnike sõitu, seega helistasime ja lasime sauna kütte panna. Üsna kalda ääres ootasid meid matka ainsad lahvandused, millest me pidime vastutuult mööda laveerima. Vaat siis oli aru saada, milline kunsttükk oleks olnud vastutuult liikuda öö jooksul hangunud merel suuskadega, mis grammigi ei pea. Jää peal lihtsalt ei saagi pidada. Vastutuule minutitel saabus kuskilt lumesadu, et liiga lihtne ei oleks. Puise nina linnuvaatlustorni jõudes tuli päike peagi taas nähtavale. Pisikeses luksulikus tornis ootasid meid serviisi ja muu vajalikuga varustatud köök, soe saun ja kaunis merevaade.
Saunatatud ning shampust joodud oli mõnus raadiost kuulata, kuidas järgmiseks päevaks lubas tuule taandumist ning selle pöördumist kagusse, mis tähendanuks taas tagant tuult. Just nii läkski, kõikide Murhpy ja matkaseadustele vastupidiselt sõitsime 3 päeva tagantuulega(marsruudil Heltermaa-Hanikatsi-Puise nina-Rohuküla), sellist õnne annab taas mitukümmend aastat oodata. Viimasel päeval oli tuul küll pea olematu, aga siiski tagant. Pealegi oli kogu teekond mõnusal valgel lumevaibal, kohati tekkis soolajärve tunne ning isegi miraazi nägime sel harukordselt hea nähtavusega päeval. Oli tore matk!
Matka alguses hakkasin oma maratonipääset Triinule pähe määrima ning selleks ajaks, kui ma olin peaaegu eesmärgile jõudnud, oli mul hammas endal neist lopsakatest kirjeldustest niivõrd verel, et otsustasin siiski ise minna – põlvgi käitus enam-vähem.
Trenniisu pole siiski peale tulnud, sest päästa pole enam midagi. Samuti olen liialt kiindunud oma uutesse matkasuuskadesse, millega on tore ümbruskonnas ringi kakerdada. Eile ronisin suuskadel Rummu tuhamäe otsa ning laskusin.
Täna avastasin ühe uue mäestiku ning ühe väga kauni koha, nägin kitsi ja rohkelt sigade ja põtrade jälgi ning isegi matkasuuskade jälgi(ei olnud mu enda jäljed, ausõna). Põlvega kannatab suusatada, side peal, kuid 2-meetri sügavuste lahtise veega kraavide ületamine on valulik. Maratonil lõikamist ei hakka proovima seekord:)
Paik vihmaseks pärastlõunaks 