Puhkus on teatavasti see periood, mil tööd ei tehta, kuid neid asju, mida tahaks teha on kolm korda rohkem, kui reaalselt jõuab, seega on kirjutamiseks aega nappinud.
Aga jutt jäi katki seal, kus ma taasavastasin murdmaasuusatamise rõõmud ning kohtusin oma vana saami sõbra Lennartiga, kes õpetas mu omal ajal suuskadel tagurpidi sõitma ja tantsima ning kes alustas Genfi ümbruses orienteerumise propageerimist, jõudes eelmisel aastal maailimakarikaetapi korraldamiseni.
Õhtu jätkus tantsupeoga ühes Haute-Savoie suusakuurordis, kuhu mu sõbranna oli sõprade poolt kutsutud ning kutse laienes ka mulle:) Tore oli näha, kuidas prantslased laulsid kooris kaasa tuntud prantsuse lauludele, mida 70-ndatel laulsid eesti keeles ka eesti estraadilauljad.
Paaritunnise ööune järel viis varahommikune rong mu Lausanne´i ning sealt suundusime sõbra autoga Shveitsi Alpidesse mägisuusamatkale. Plaan oli jõuda ühte kaugesse ja kõrgesse põnevasse mägionni, kuid päev tegi omad korrektuurid.
Asusime teele pigem hilja, sest hulk aega oli kulunud asjatult gaasi otsimisele. Lõpuks otsustasime ilma minna ning lootsime kas onni puupliidile või soojaverelisele jänesele. Oh seda imet, kui hiljem onni ümbruses tõepoolest jänesejälgi märkasin. No mis oli tal asja neis lumistes kõrgustes.
Liikusime mööda käänulist aeglaselt tõusvat teed Dixence´i tammi suunas, aeg-ajalt kurve lõigates. 200 meetri kõrguse tammi taha on kogunenud parajalt suur järv ning tõustes arutasime, et kui tamm puruneks, siis mis juhtuks inimestega all Rhone´i orus ning mis ajaga ja mis kujul jõuaks mõju Genfi.
Lauget teed mööda kogusime kilomeetreid ning serpentiini lõigates sumpasime põhjatus liivataolises lumes – aega kulus palju mõlemal juhul. Sel ajal kui päike 15 minutiks ka meie peale paistis, sõime lõunat ning otsustasime, et Valgete Pükste(Pantalon Blanc) mägionni jõudmist me ei ürita. Valisime ühe lähemal oleva mägionni, mis kaardi järgi näis vaid ümber nurga, kuid ajaliselt nii lähedal ei olnudki. Pealegi tõusime esialgu liiga kõrgele, kust järskude nõlvade ületamise vältimiseks pidime oru põhja laskuma, et seda mööda tõusta. Nahkadega laskumine sügavas lumes on paras kunsttükk ning nii tegin ühe pehme kukerpalli, mille käigus pudenes kaart mu püksitaskust. Kahjuks märkasin seda alles tund aega hiljem ning tagasi pöördumine ei tulnud sel hetkel enam kõne alla. Õnneks oli meil teine, küll pisut väiksema maa-ala kaart veel.
Prafleuri mägionn võttis meid vastu 
elektrivalguse, -radiaatorite ja -pliidiga. Isegi raadio oli. Seda rõõmu jätkus 10 minutiks, siis lülitus kõik taas välja ning elektrikapp, mis münte nõudis, armastas vaid 1-frangiseid ning neid ei juhtunud meil olema. Seega kujunes õhtust tavapärane puupliidi ja küünlavalguse õhtu. Kibeda külmaga võitlemiseks kolisime kööki ning blokeerisime ukseta ukseava tekkidega. Kõrvalruumis külmus öösel päikesekreemgi kivikõvaks, samas kui köögis püsis temperatuur positiivsel poolel. Järgmisel päeval tõusime Rosablanche´i(3300m) tippu ning laskusime osaliselt sama rada mööda autoni. Väikese lisahaagiga korjasin eelmise päeva kukkumise kohast ülesse ka kaardi.
Auto juurde tagasi jõudes oli aku oodatult tühi, kuid mägedest alla laskudes ei ole auto käivitamine ja taaskäivitamine mitte mingi probleem – jooksed aga hoo sisse ja hüppad sisse nagu bobisse, edasi teevad nõlv ja teine käik oma töö.
Järgmisel päeval sõitsin Genfist Annecysse ning sealt läksime Claraga(austerlanna) Aravise ahelikku väikesele suusatuurile. Sealsed järsud ning hästi lundhoidvad nõlvad on väga populaarsed, kuna võimaldavad kiiret tõusu ja laskumist ning suhteliselt turvalisi tingimusi ka üksikäijatele(treenijatele). Kui mujal tuli sel hetkel maadelda kooriklumega, mis on suusataja vaenlane, siis seal oli lähim nõlv peatrajektooril, sedavõrd ära nühitud, et tekkis suusaraja tunne ning laskumine oli mõnus ja kerge. Clara, keda on viimasel ajal vaevanud veidrad haigusnähud, keeras poole pealt tagasi. Mina kahtlesin ja viivitasin, plaanides sama teha, kuid juba oligi kogu tõus tehtud. Võrdluseks, et kui üleeelmisel päeval olime tõusnud 1200 m pea 6 tunniga, siis sel päeval tõusin 1100 m 2 tunniga – selline suur vahe tekib distantsi pikkuse ja tõusunurga erinevustest ning lumeoludest. 2 tundi tõusu mahtus pooletunnisesse laskumisesse.
Autos vahetasin riided ja varustuse ning kui Clara pöördus koju tagasi jäin mina La Clusaz murdmaaradadele. Neile sammadele, kus peetakse MK etappi ning milliseid võib oma koduradadeks pidada tuntuim prantsuse suusataja Vincent Vittoz. Valisin sealse pikima 10 km raja, mis tüüpilise mägisusakeskuse rajana alguses ronib ja ronib ning siis laskub. Seega kogunes esimese 5 km pea 200 tõusumeetrit ning väga palju piimhapet ning seejärel sai sama maa alla kihutada.
Hiljem kohtusin all külas eelmistest tuumauuringute instituutide talimängudest tuttavate grenooblastega ning õhtu lõpetasin Clara mägedeteemalise raamatukoguga tutvudes ning Clara ja Stéphaniga koos õhtustades.
Järgmisel päeval ootas mind taas La Clusaz, et järjekordsetel talimängudel kaasa elada CERNi võistkonnale ning kohata vanu tuttavaid. Pärastlõunal sai ka pisut laskesuusatamist proovida. Märklauad olid küll väga lähedale toodud võrreldes päris laskesuusatamisega. Ning kuigi ma ametlikult ei osalenud, ei olnud kuigi raske kaubelda endale paari tulemata jäänud CERN-i inimese koht õhtusel banketil ja peol ning hotellis.
Järgnesid veel mõned murdmaasuusapäevad ning siis 3 päeva mäesuustamist ühe shoti-austraalia sõbraga. Kuna lund ei olnud juba väga kaua sadanud, siis olid mitmed rajad kinni, teised kohati jäised, kuid päike siras ja suusatada sai. Mägisuusatamine on hirmuäratav sport või siis üks nendest, kus ei tohi mõelda, mis siis kui… Alustasin oma telemark suuskadega, kuid jäistel radadel oli nendega liiga keeruline kiiremini liikuval sõbral järel püsida, nii naasesin kiirelt levinud tehnika juurde. Kolmandal hommikul mõtlesin, et näe viimane päev, et kui saaks tervelt tulema. Aga just siis kui olime leidnud mõnusad lumised rajad, juhtus seisma jäädes olematu hoo pealt, et piskike jää laik, millel mu suusad libisesid, ei kukutanud mind lihtsalt külili nagu oleks oodanud vaid põlv väändus arusaamatul põhjusel ja oli tunne, et kõik ristisidemed läksid katki. Sellise mulje jätsin ka oma arstist sõbrale. Must valu taandus siiski paari minutiga ning oli paras aeg raja serva lõunapausile longata. Paarkümmend minutit hiljem oli taas suuskadel ja kannatas alla sõita küll. Jätkasin ühel laugel rohelisel ning hiljem tegin paar tiiru ka sinisel rajal, sest suusatades polnud väga viga. Hiljem käies lonkasin küll päris tugevasti.
Järgmistel päevadel sporti ei teinud – agressivne füsioteraapia sai tunnid täis rohke ringiliikumisega. Viis päeva peale kukkumist oli õelaste ja muude sõpradega Valgehobusmäel ja kuigi paik on ideaalne lumelauasõiduga alustamiseks, siis seda siiski ei julgenud, jäin mäesuuskade juurde. isegi uisutada kannatas. Sealsed murdmaarajad jäid küll proovimata, sest suusasaapad ununesid koju ning kuna olin Tartu maratoni maha kandnud ei hakanud ka saapaid laenutama.
Julgen igati soovitada Valgehobusemäe majutusasutuse suurt 8-kohalist tuba, kus kohe ka saun kõrval. Ettevaatust, sealses laenutuses on vaid kaks paari mäesuuski keskmisele jalale ning see mägi ongi pigem lumelauduritele.
Sellest, mis juhtus paari päeva eest Väinamere suusaretkel tuleb juttu juba järgmises kirjes.
Paik vihmaseks pärastlõunaks 