kuu on läinud, päikest on

 
Rohkem kui kuu on jälle läinud, kiiresti!
Suuri asju ei juhtunud, pisikesi aga küll ja küll, aga mõned läksid meelest ära, mõned on ülisalajased ja mõnest tulebki järgnevalt juttu. 
Enamasti tegin omi väikseid asju, mille puhul õhtuks polnud miskit tulemust näha, kuid päev läks siiski märkamatult mööda.
Esimese lume magasin maha, enne kui suusad üles leidsin, aga kohe tuli ju uus. Väga palju siiski ei suusatanud, sest siis ma veel maratonil kirjas ei olnud. Matkasin mõne korra hoopis räätsadega ning käisin kohalikes mägedes.
 
 
Ausõna on kodukandis tehtud pildid:)
 
Asjalikuma poole pealt täitsin avalduse, et kandideerida programmi ´Noored kooli´. Selle põhjal valiti mind järgmisesse ehk trikoovooru, kus tuli anda näidistund ja osaleda grupitöös. Minu kui potensiaalse geograafia õpetaja teemaks oli ´Vulkaaniline tegevus´. Nädal aega mõtlesin, kuidas seda teemat 7 minutisse mahutada, aga siiski ei suutnud kiusatusele vastu panna ning üritasin liiga palju infot sinna toppida. Pisikese slaidisõu isiklikest vulkaanifotodest lõpetas pilt Munchi ´Karjest´. Kuna ühe Tromsö ülikooli teadlase väitel maalis Munch selle pildi pärast Krakatau vulkaanipurset, mille tagajärjel jäi stratosfääri rohkem kui aastaks suur tuhapilv, mis põhjustas hunnitud päikeseloojanguid. Asi on muidugi kahtlane, sest Munch maalis selle pildi 10 aastat pärast vulkaanipurset, kuid jätsin slaidi siiski sisse, et vulkaane ka pisut inspireerivama külje pealt näidata.
Vaevalt, et Munch neid võlus, sest paistis, et nad ei tundnudki seda maali, aga miski siiski. Üleeile hakkasin just mõtlema ebaõnnestumise puhul preemiaks olevale ümbermaailmareisile, kui tuli kiri, et olen 3. ehk trikoota vooru pääsenud. Selles voorus paljastatakse kõik su isiksuse veidrused viimseni, kirjaliku osa olen juba läbinud, jääb veel suuline osa jaanuari alguses Tallinnas.
 
Just siis kui mul oli viimane aeg oma näidistund paika panna, helistati Ringvaatest ning  hakati igasugu inglisekeelseid termineid laduma, millest juttu tuleks, kuna ma neist kõigist aru sain, siis olingi juba muljet avaldanud. Tgelikult oli mul aeg vägagi tiitsaks minemas ning lubasin pisut mõelda ning kedagi soovitada. Kuid sellega ei oldud nõus, väideti, et nemad soovitusi ei usalda, sest pole teada kui eetrisoravad nad on. Seepeale küsisin, et kuidas nad teavad, et mina seda olen – ütlesid, et soovitati. Selline on loogika.
Aga paaritunni pärast said edevus ja uudishimu must võitu ning tulemust vaatasin esmakordselt just isegi
Tuleb muidugi kannatust varuda, olime päris lõpus. Vaadates tundub päris pikk lõik. Koha peal tundus ikka hirmus tulistamine. Ega juttu ei saanud ka alati lõpuni rääkida, sest poole jutu peal sai juba Välba näost aru, kui pikalt võib ehk kui lühidalt tuleb teha. Huvitav kogemus! Ning eelmisel päeval kogutud info põhjal tean nüüd isegi Rakendispordi Liidust ja Lohesurfi Liidust ning seda, et üks mees juba mõtleb ski jöringu(suuskadega hobuse järel sõit) peale.
 
Linnadest külastasin Tallinnat, Keilat, Mustveed, Tartut, Rakvere, Võhmat ning Viljandit. Rakveres on selline bassein, kus tuleb talvisel ennelõunal päikeseprillidega ujuda, Võhmas on käsitööline küünlavabrik, teistes linnades on ka asju, Tartus näiteks on maotu jõulukuusk, aga muidu tore.
 
Töö läheb enam-vähem, klient on pea kõik need esimesed päevad oma tüdruksõbraga poole ööni ära olnud. Mõtlen hirmuga neile päevadele, kui pean terve päeva üksinda ta tähelepanu objekt olema. Lühiajalise mälu häired ja üliaeglane sagedaste kordustega kõne mõjuvad mulle juba üsna allergiliselt.
 
Me oleme Inglismaa keskel lumevabas augus, mujal kuuldavasti sajab. Siin on just parasjagu külma, et pori oleks jääs, jookse, kus tahad:)    
 
Rubriigid: Eesti, elu, matkamine, suusatamine, töö, televisioon. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s