Töösuhe hakkas pisut rabedaks kiskuma, seega oli puhas õnnistus, et ma eile ootamatult 2 päeva varem pidin lõpetama.
Kui ärritavad pisiasjad hakkavad tohutult suurtena paistma, siis on paras aeg lahutus sisse anda. Üks kolmenädalane tsükkel tuleb seal siiski veel mööda saata.
Aga kõik see on tänaseks juba ammu unustatud:) Viimastest nädalatest mäletan erakordselt selgeid ja värvikaid unenägusid. Tänaöiseski kahetsesin, et mul ei olnud kaamerat kaasas, niivõrd maaliline mererand oli. Ei teagi, kuidas unenäoteadlased seda seletaks, sest selgeid unenägusid mäletan üliharva ning nüüd hulgi paari nädala jooksul.
Pealtnägijana võin aga öelda, et kui Londoni metroos tehakse liipritöid korraga rohkem kui pooltel liinidel, siis põhjustab see kenakese kaose. Ja ka seda, et 11. november, kui I maailmasõja lõppemise päev, on inglaste jaoks suure tähtsusega, vaat et ehk osake rahvusidentiteedist, kuidas muidu seletada, et vihmasel pühapäeval on vihmavarjude all suur hulk inimesi kuulamas langenutele pühendatud välijumalateenistust.
Hämaruse aeg tuleb aga põhjas veeta ning just sinna ma mõne päeva pärast suundungi.
Paik vihmaseks pärastlõunaks 