Nädalapäevad tagasi naasin oma esimeselt Hispaania reisilt. Hispaanias oli eesti suvi ning Inglismaal on eesti sügis, keha sattus sellest ootamatust muutusest segadusse ning arvas, et parim lahendus on nohu.
Aga tagasi Hispaaniasse. Pärast mõnetunnist pikutamist Gatwicki lennujaamas oli meel siiski ärgas ning kui käsi tõrkus lahti laskmast kokkupandavatest kääridest, mis juba prügikasti kohal rippusid, tuli päästev idee. Hommikul pool viis saatsin endale kirja, mille peamiseks sisuks oli käärid. Topelt I klassi margid rahustasid postitöötajate meelt ning etteruttavalt olgu öeldud, et käärid jõudsid kenasti kohale.
Malagas tervitas mind soe päike ning mõne aja pärast juba Bea, minu sakslannast sõbranna Genfist, kes oli paarkümmend minutit varem maandunud. Hommikukohvi kõrvale jõudsime pikalt lobiseda, samal ajal Granadast tulevat Clarat oodates. Clara oli kavalalt ühendanud meeldiva kasulikuga ning El Chorro paika panemise järel teinud asja ka Granada ülikooli. Nimelt on Clara psühholoogia doktori kraadiga Genfi ülikooli teadur ning sel esimesel päeval rääkisime palju nähtusest, mille nimi on lõpututele kordamistele vaatamata meelest läinud, kuid mis seisneb selles, et kui blondidele enne testi tegemist kergelt meelde tuletada, et nad on blondid, siis läheb neil test kehvemini.
Rendiauto viis meid tunniga Malagast El Chorrosse, vöikesesse Andaluusia külla, mis tuntud eelkõige ronijate hulgas. El Chorro tähendab hispaania keeles rebast, kuid miks külal selline nimi on, jäi välja uurimata. Öömaja leitud ja lõuna söödud, suundusime kiirelt kaljudele, et esimene maitse suhu saada. Kaljuronimine meelde tuletatud, suundusime peagi Alorasse Arvile vastu. Ühe inimese liitumisega lisandus veel kaks keelt ning kokku sai viiekeelne kuum supp. Clara ja Bea räägivad omavahel saksa keelt, viimane tunneb sealjuures mõnu esimese austria aktsendist, mis ei pidavat siiski olema nii hull kui viini aktsent, mida Clara ema räägib. Mina räägin Clara ja Beaga prantsuse keeles, sest me oleme kokku saanud Genfi kandis, Arvi lisandumisel sai ainsaks ühiseks keeleks inglise keel ning minu ja Arvi salakeeleks eesti. Kõige selle sisse pikkisime jõudumööda ka hispaania keelt. Pole ime, et meie vestlused keerlesid sageli keelte ja nende võrdlemiste ümber ning tihti juhtus, et kellegi poole pöördudes läks käiku vale keel.
Aga keeltele vaatamata saime kenasti hakkama. Päevad möödusid välkiirelt, pikale hommikusöögile järgnes ronimine ning juba oligi õhtu ning aeg õlleks ja õhtusöögiks. Ronimine oli tore, aga seekord puudus mul igasugune sportlik ambitsioon, peamine oli toredate inimeste seltsis hästi aega veeta ning see õnnestus täielikult. Pühepäeval, mil Clara ja Bea poolest päevast lahkuma pidid, tegime meiegi kergema päeva ning vedelesime pärastlõunal basseini ääres raamatut lugedes ning hiljem jalutasime alla külla poodi ja kohvikusse. San Migueli ja võrratult hea tassi kohvi juurde avastasime, et ega enam ei olegi soove, lihtsalt oli mõnus olla.
Me Arviga ronisime veel kahel päeval ning siis naasesime Malagasse, et seal õhtuke ringi vaadata. Järgmisel hommikul asus Arvi Eesti poole ning mina Granada ja Sierra Nevada poole teele. Sierra Nevada on Lõuna-Hispaanias paiknev Euroopa kõrguselt teine mäeahel, mis paarikümne üle kolmetuhande meetri ulatuva tipu hulgas peidab endas ka Mandri-Hispaania kõrgeimat tippu Mulhacenit(3485 m). Püreneede kõrgeim tipp Aneto ulatub 3404 m kõrgusele ning Hispaania kõrgeim tipp on Tenerifel paiknev El Teide vulkaan(3718 m).
Bussiga Granadasse ning sealt korjas mind peale Philippe – prantslasest kohalik elanik, kellelt ma olin CouchSurfingu vahendusel Sierra Nevada kohta küsinud ning infot jagades pakkus ta end ka matkakaaslaseks. Paari-kolme tunniga jõudsime Granadast linnulennul ehk kolmekümne kilomeetri kaugusele, kuid ümber mäeahela sõites oli tee sinna pikk ja käänuline. Läbi valgete külakeste jõudsime Trevalezi, mis on tuntud jamon serrano ehk mägede singi poolest. Trevalezis kõrgub palju mitmekordseid majasid, kus aknad kaetud – need on singi kuivatamise majad. Väljast sulanduvad nad hästi külapilti. Jamon iberico on veelgi kuulsam sink ning see pärineb Portugali piiriäärsest Andaluusiast ning Extremadura maakonnast. Kvaliteetsema singi nimel toidetakse sealseid sigasid valdavalt tammetõrudega – nii hästi elavad hispaania sead, ei mingit solki ega läga.
Philippe, kes pidi toidu eest muretsema, andis minu kanda ühe pisikese koti, mis pidi sisaldama kahe inimese toitu kaheks ja pooleks päevaks – usaldus eelkõige, seega ei hakanud kahtlema ning pealegi saab minust kui tavapärasest õgardist hõreda õhu mõjul üsna närb sööja. Esimene kolmandik teest pakkus rohkelt sügisande. Põldmarja rägastikud olid lahkelt marju täis ning rajaäärsed kreeka pähkli ning õunapuud lubasid ka kaasa korileda. Ammuse kõrguse ja harjumuse puudumise ning ehk ka suvel antud rohke vere tõttu läks 5-6 tunnise rännaku lõpp pisut raskeks, sest päeva lõpetasime 2900 meetri peal, kohas, mida kutsutakse Siete Lagunas ehk siis Seitsmejärve. Päike kadus kohe ning õhtu aitas hubasemaks muuta kasukana töötav sulemagamiskott. Videvikus oli kenasti paista Vahemeri ning seejärel veel üks aimatav tume triip, mis ei saanud olla muud kui Aafrika, mida ma esimest korda nägin.
Öösel hakkas minu telginaaber ühel hetkel karjuma. Tegu ei olnud mitte kohaliku traditsiooniga vaid katsega avaldada nördimust äsja meie toidukoti pihta pannud rebase käitumise üle. Kiirelt oli ta telgist väljas, et päästa, mis päästa annab ning sadakond meetrit eemal kotike vedeleski, juust ja vorst olid küll söödud, kuid kaerahelbeid ja küpsiseid polnud rebane õnneks esmatarbekaupade hulka aravanud. Kohalikest rebastest olin eelmisel õhtul lugusid kuulnud, seda üllatavam oli, et meie toidukott oli lahtiselt eeskojas. Rebase visadust sai näha mitme järgneva katse jooksul – kord üritas ta välja tirida mu padjaks olnud seljakotti. Igatahes said kogutud õunad ja pähklid veelgi suurema väärtuse ning katseks välja jäetud pähklid oli rebane ära viinud.
Järgmisel päeval plaanisime minna Alcazaba(3371 m) tippu ning kohatud cordobalase Antonio soovitusel laskuda Mulhaceni põhjaseina alla, et sealt läänekaarega tippu tõusta ning õhtuks samasse laagripaika naasta. Antonio asutas end meiega koos teele ning vestlus lülitus hispaania keelele, tuues ilmekalt välja minu hiiglaslikud vajakajäämised selles keeles. Alcazaba otsas käidud, üritasime laskuda teisele poole, kuid kõva lumi ning järsud nõlvad sundisid meid plaani muutma ning laskusime uuesti laagripaika, et pakkida asjad ning tõusta enne pimedat Mulhaceni tippu. Vaatamata kotile läks tõus ootamatult libedalt. Päikeseloojang ning Mulhaceni vari silmapiiril olid hunnitud.
Öö enam nii libedalt ei läinud, väga kiire kõrgusevõtt tegi oma töö ning öö möödus peavalu ja iivelduse tähe all, aga hea ravim oli teada ning hommikul sai seda ka kohe rakendama asutud. Plaan laskuda oli nii ehk nii, seega kõik klappis. Peavalu kadus peagi ning mõne aja pärast oli ka isu tagasi, kõige kauem tuli oodata päikese mõju avaldumist, sest hommik oli jahe. Kolme ja poole tunniga olime tagasi Trevalezis, kus pärast tüüpilise kohaliku roa putcherose söömist oli minul aeg bussile hüpata, et sõita tagasi Granadasse ning sealt Sevillasse.
Teatud möödarääkmiste tõttu ei võtnud mind Sevillas vastu Nepaalis kohatud tshiillane Fernando vaid linnas lahkelt leviv WIFI võrk, mille abil hosteli leidmine oli kukepea. Järgmised päevad kulusid Sevilla värvikireva ning kitsaste tänavatega suure vanalinna ning mõnusa sooja päikesepaiste nautimiseks. Täiesti sobiv koht mõnekuuliseks hispaania keele või miks mitte flamenco kursuseks.
Iga lõbu saab üks kord otsa ning ees ootas jahe Inglismaa ja töö. Esimene päev oli seekord lausa nauditav, sest eelmine PA oli olnud niivõrd laisk ja lohakas, et mind igatsevalt tagasi oodati. Esimese päeva suur vaimustus kahanes kiirelt tavapäraseks töörutiiniks, seega pole ohtu, et ma igavesti sellesse ametisse jään. Hetkel olen hoopis haiglas nohuga, mitte küll kui patsient:) Kliendil on kerge jalaoperatsioon ning mina tolgendan kaasas, kuigi mul siin mitte midagi teha ei ole, oleks võinud vabalt koju jääda ja raamtuid lugeda. Nüüd aga hõivan ühte siinsetest kütmata külalistubadest ja loen raamatuid:)
Paik vihmaseks pärastlõunaks 