Pärast nädalast pausi Euroopas olen tagasi siin üksikul saarel. On tavaks saanud, et tööperiood alagab rulooparandusega. Nimelt erinevad inimesed, kes mind asendavad, ei saa läbi aknarulooga. Seekord oli see rulli küljest päris lahti ning klient lubas, et ta isa tuleb ja proovib korda teha. Arvasin, et pole tarvis, sest mitmetel eelnevatel kordadel olen ta 5 minutiga taas ette ja töökorda sättinud, imestades, et miks teised inimesed olid nõus päevi pimendatud toas või siis kardinata elama, selmet see uuesti üles panna.
Nädalakene kulus kindlasti marjaks ära, et järgmised kolm mööda saata. 7 päeva oli paras, et minna paketireisile – s.t., et endal polnud vaja suurt midagi teha, kõik oli ära organiseeritud. Ma valisin sõbrapaketi – s.t., et kohalikud sõbrad kandsid kõige eest hoolt.
Nii maandusin ma Genfis kell 11 ning tunnike hiljem olin ma oma üllatuseks Cerni veespordiklubiga teel veele. Genfi ümbruses on tavapärane, et lõunapausi kutsutakse entre midi et deux ehk siis keskpäeva ja kahe vahel. Mitmed inimesed kasutavad neid 2 tundi mõneks sportlikuks tegevuseks. Nii juhtusin minagi, muide esimest korda, kajakiga Rhone´i jõele sõitma. Tunnike sõitu soojas päikesepaistes ning siis pidid enamus taas tööle kiirustama. Minu sõber õnneks ei pidanud ning nii oli aega ujumiseks ning pärastlõuna nautimiseks, küll enam mitte Rhone´is endas vaid jõeäärsetes karjäärides, kus vesi soojem ja ohutum.
Wikipedia andmetel on Genf elukvaliteedilt maailmas kolmas linn ning kalliduselt neljas. Seda huvitavam oli lugeda ühistranspordi trahvieeskirju, mis piletita sõidu eest määrasid trahviks ca 600 krooni ning kehtivuse kaotanud pileti puhul oli trahv ca 400 krooni. Mõtlesin küll välja selgitada, et kas kehtivuse kaotanud pileti alla läheb ka mitu päeva vana pilet, aga kuna kontrolle näeb haruharva, tundus trahvi saamise võimalus liiga väike, seega ostsin alati ausalt pileti ning sain nädalaga trahvisumma oma jõududega täis.
Õhtul maabusin Genfis oma sakslannast sõbranna pool ning polnud vaja muud kui kott ümber pakkida ning järgmisel päeval asusime Itaalia poole teele. Pisut rohkem kui tunnike sõitu ning tunneli teises otsas oligi Itaalia. Bea, kelle pass oli kevadisest Horvaatia reisist saadik kadunud ning uus oli veel jõudmata, ei mõelnud hetkekski sellele, et tunni jooksul ületasime kaks korda piiri – nii märkamatud on sealsed piirid või pigem on harjumuseks saanud, et dokumenti ei küsita, kuigi õigus neil selleks on. Peale tunnelit keerasime kohe vaskule, et siseneda Ferret´orgu, mida piirab põhjast järsunõlvaline Mont Blanc´i massiiv. Karge hommik kõrguses otse nõudis, et enne ronimist tuli kannu kohvi ning tuhksuhkru alla mattunud croissant´ide kõrvale lõputult lobiseda. Päikeselise ennelõuna ning pilvealuse pärastlõuna ronisime üheks päevaks ühel 7-köietäiesel rajal, piisavalt kergel, et ronimist nautida. Õhtupoolikul suundusime pisut lõunapoole, et olla kindel järgmise päeva päikeselises ilmas. Valituks osutus üks Aosta oru arvukatest kõrvalorgudest – Valgrisanche. Aosta on autonoomne Itaalia piirkond, mis on esikohal oma väiksuse, vähima rahvaarvu ning väikseima rahvastikutiheduse poolest. Ametlikeks keelteks on itaalia ja prantsuse ning viimast räägitakse rohkem ja paremini kui oskaks oodata teiselt ametlikult keelelt.
Tõusime mööda Valgisanche´i orgu kohani, mille olime ronimiseks valinud ning siis asusime öömaja otsima, mis oli oodatust palju raskem, sest kõik öömajad olid kinni. Pärast mitmeid kohalike usutlemisi leidsime siiski pisut allpool ühe hotelli, mille ainsateks klientideks olid sanmariinolased. Kõhud olid pika päeva ja otsimise peale üsna tühjad, kuid naha vahele pugenud jahedus nõudis dushi – kahjuks oli seegi jahe. Sooja saime sisse alles ahju kõrval, mis maisileegil põles ning õhtusöögiga tegi itaallane sooja vee puudumise tasa. Pealegi oli ta hommikuks probleemi lahendanud – kui päevaks oma joogipudeleid täitsime, tuli ka külma vee kraanist soe vesi:)
Kohale sõites selgus, et eelmisel päeval välja valitud ronimispaik oli oru kitsuse tõttu jätkuvalt varjus ning niiske öö tõttu loobusime kaljusid katsumata. Sõitsime tagasi allapoole, kus org laienes ning päike laiutas. Mitmed raamatus kirjeldatud kohad jäid leidmata või osutusid sobimatuks, nii jõudsime päris oru algusesse, enne kui sobiva koha leidsime. Seekord ronisime lühikeseid radasid, kuid see-eest nägime vaeva, tundsime ärevust ning valasime higi.
Tagasi Genfis põikasin Prantsusmaale kohalikku alpiklubisse, kus tol õhtul oli Makalu filmi esitlus ning nagu võis arvata, oli kohal tavapärasest rohkem inimesi, mis andis hea võimaluse kohata arvukalt vanu häid tuttavaid. Pealegi oli ka film vaatamist väärt, autoriks ning üheks tipuskäijaks üks klubi endine liige.
Järgmisel varahommikul viis rong mu Chartreuse´i massiivi jalamile, kus oli toimumas vaba lendamise festival Coupe d´Icare. Chartreuse(shartröös) on kuulus prantsuse liköör, mis jätkab vananemist ja maitseomaduste parandamsit ka pudelisse villituna, ning mida toodetakse samanimelises mäestikus Grenoble´i ja Chambery vahel; vaba lendamine on igasugune ilma lennuki ja lennuväljata teostatav lendamine ning Icare on prantsuse keelne nimi tüübile, kes oma vahatiibadega päikesele liiga lähedale lendas. Minu plaan oli mägedes jalutada, kuid mõlemad päevad osutusid lootusetult halliks ja vihmaseks, nii ei jäänud mulgi muud üle kui liituda kahe inglise sõbraga, kes olid festivalile tulnud. Toredate filmide kõrval oli peamiseks tegevuskohaks messitelgid, kus müüdi ja tutvustati kõiksugu vaba lendamisega seotud atribuutikat, mille kohta mul eestikeelne sõnavara kahjuks puudub:) Igatahes sain ma järjekordses valdkonnas pisut targemaks. Nüüd on hea võimalus sobival hetkel haruldaste teadmistega hiilata nii nagu tegi seda Lennart Meri tegelaskuju Muti ´Rahvusvahelises mehes´ kui oli vaja ameerika jalgpalli reeglid teistele lahti seletada. Pealegi oli seal ka mägedega seonduvat ning suurelt oli esindatud Andaluusia piirkond Hispaaniast. Amazonist tellitud kaardid olid ehk pisut ennatlikud, sest sealt sain nii mõnedk huvitavad kaardid niisama ja mõnusa T-särgi veel pealekauba. Nimelt viib minu järgmine reis mind Anadaluusiasse kaljusid ronima ja ringi vaatama.
Pühapäeval oli ilm juba parem ning tagasiteel peatusime Prantsusmaa ühes kaunimas linnas Annecy´s, mis kandideerib 2018 aasta taliolümpialinnaks. Kui see peaks õnnestuma, siis ei oleks vist teist nii lähestikku paiknevate olümpialinnadepaari kui Annecy ja Albertville, kus toimusid teatavsti 1992. aasta taliolümpiamängud. Kandideerides tuleb rinda pista Müncheni, kes teatavsti suvemänge on juba korraldanud, ning ühe Lõuna-Korea linnaga.
Pärast väikest jooksutiiru Arve´i jõe kaldal(jõgi, mis voolab Chamonix´st Genfi ning suubub seal Genfi järvest väljuvase Rhone´i) põikasin taas kord Prantsusmaale, et ühe sõbra pool õhtustada. Juba ukselt märkasin, et ta naine ootab last ning mõne aja pärast mulle see saladus ka avalikustati. Sõber, kelle emakeel on inglise keel ning ema keel prantsuse, on osaliselt kasvanud Prantsusmaal, kuid ülikoolis käinud Inglismaal. Muuseas tuli ka jutuks elu inglise ühiskonnas, mis temale kui keelevaldajale oli samavõrd sobimatu kui minule – põhjust ei suutnud me siiski sõnadesse panna. Rohkem oli juttu siiski permakultuurist. Nimelt on tollel sõbral käsil üks projekt permakultuuri katsetamisest ning õpetamisest Mosambiigis – riigis, kus pikka põuaperioodi tõttu on suur näljahäda. Samal pärastlõunal oli projekti Aafrikasse sõitev osapool alt ära hüppanud ning mind viidi permakultuuri algteadmiste ja projekti olemusega kurssi. Kohvrite pakkimise ning portugali keele õppimiseni asi veel ei läinud, kuid tore oli end täiesti uues olukorras ning uuel mandril ette kujutada. Järgmisel päeval oli teine osapool taas tahtmist täis ning ma sain oma tavapäraste mõtete juurde tagasi.
Üks väike via ferrata(metallastmete ja julgestusega rada kaljudel) ning ujumishooaja lõpetamine ja juba oligi aeg tagasi lennata. Seekord läbi Liverpooli. Varasem kogemus ütleb, et linnasid ei tasu varahommikuste jalutuskäikude järgi arvustada, kuid võib öelda, et kõige rohelisem linn see ei tundunud. Samas ei ole see 2008. aasta Euroopa kultuuripealinn ning ainsa UK linnana viimasel Expol osalenud linn mitte ainult biitlite linn, kuigi lennujaam on Lennoni nimeline, vaid kultuurne paik, kus asuvad näiteks maailma muuseum ning orjanduse muuseum. Kindlasti proovin järgmisel korral sattuda Liverpooli muuseumite lahtioleku aegu.
Aga siiski:
http://www.youtube.com/watch?v=okd3hLlvvLw
Nädala jooksul oli laekunud Hr. Martin Kalalt pisike sõnum, milles ta tänas põhjaliku tagasiside eest, mille ma talle pärast ´Maailm, nõudmiseni´ lugemist saatsin. Ta arvas, et ma peaks isegi kirjutama hakkamist kaaluma. Eks olen kaalunud ning mõnikord ju kirjutangi ning olen hr. Kalaga ühel nõul – tagasisidet on tore saada. Andke aga teada, kuidas teil läheb?
Paik vihmaseks pärastlõunaks 