Kuidas ma veetsin selle suve `

Seoses kargete hommikute tulekuga asusid rändlinnud taas rändama ning (soojale) Kohale jõudes vahetasin esimese asjana saapad

plätude ning pikkad püksid lühikeste vastu – Inglismaal on õhk veel suvesoe

 

Imekähku kadusid käest need 6 nädalat, millesse pidi mahtuma mu suvepuhkus – suvi mahtus, kuid puhkus mitte, aga tore oli

siiski, kuigi pool plaani jäi järgmiseks korraks ehk siis täitmata.

Piltidest on minu lünklikule kehvakesele mälule suur abi, paned aga ritta ning tulebki meelde, mis juhtus. Nagu piltidelt

näha olid Edinburgis lood väga ähmased, seega läheb jutujärg kohe järgmiste piltideni. Need paar Põhja-Devonis veedetud päeva

olid üsna lähedal pärispuhkusele – jalutuskäigud rannakaljudel, sel ajal kui mu sõber lendas ning kaljusel rannal, kui oli

mõõn, veeprotseduurid ning kohalikud pubid – kõlab ehk pisut inglaslikultki.
Seejärel tulid mu vanemad ning õepere 3 masuurikuga ning tihedad päevad Londonis, Bristolis ning Lõuna-Devonis. Inglismaal on

nii loodust kui linnu, mida vaadata ning kel hirm vasakpoolse liikluse ning roolistressi ees, see sõitku rongiga. Inglismaa

ühistranspordi süsteem läheneb Shveitsi täiuslikkusele ning nii liikusime me ainult rongide ning taksodega. Pisut ette ostes

ning grupisoodustust kasutades on hinnad suhteliselt mõistlikud, lapsed reisisid pidevalt 1 naela eest. Taksod, mis mahutavad

kuni 7 inimest on odavamad kui liinibuss sama arvukuse puhul. Mul on nii mõnigi Inglismaa reis veel mõttes, kel huvi, küsige järgi.

 

Ühel neljapäeva hilisõhtul jõudsin Eestisse ning L õhtul oli vaja olla Karulas xdreami stardis. Pille pakkus lahkesti

transporti Tallinnast Tartusse, küll väikese vahepeatusega Viitnas, kus tal oli plaanis triatlonil startida. Reede õhtul

saime osa Eesti suvefenomenii tekke algusest – plaanitud Tätte kontsert oli välja müüdud ning laupäeva hommikul, mõjutatuna rahvaspordifenomenist, tõstsime autole igaks juhuks 2 ratast. Viitnal polnud enam küsimustki, tundus, et väike triatlon on paras soojendus õhtuseks stardiks.
Peale 2 aasta tagust esmastarti oli see mul 2. triatlon, distantsid olid sel korral õnneks lühemad kui Elvas, sest

ujumishooaeg oli mul veel avamata. Seda toredam oli tõdeda, et igasugu ilusaid trikoosid ning kauneid lihaseid jäi ka

seljataha. Kui siis ujumine läbi, ei ole muud kui hakata kohta parandama ehk siis päästma, mida päästa annab, kuigi enamasti

pole päästa midagi. Pea kogu rattadistantsi sõitsime koos ühe meesterahvaga kenasti kordamööda vedades, mul Pille vana

maastikuratas, tal kena maanteeratas, mul küsimus, et kui oleks rattad ära vahetanud, kas siis oleks ka koos sõitnud?

Jooksurajal sain veel mõnest naisterahvast mööda ning 20 osaleja hulgas sain 10. koha. Kui kohaauhindasid seekord ei

trehvanud, siis loosiauhinna saime me Pillega mõlemad -tal termoskruus ning mul Rakvere veekeskuse külastus. Kurtsime oma

ülikooliaegsele ujumisõppejõule, et triatloni tulemus kipub ikka ühe ala taha jääma. Rääkisime eesti rahva kehvast

ujumisoskusest üldiselt ning arvukatest veekeskustest kui edukatest äriettevõtetest, mitte kui rahvaspordi ning ujmisoskuse

rakkeis olevatest asutustest.
Pille vanaema külastatud, jõudsime Tartu parasjagu ajaks, kui oli aeg hakata Karula poole vurama. Enne starti jõudsin tutvuda

oma võistkonnakaaslaste, ratta, kiivri, võistlussärgi ning muu taolise kraamiga, mis kõik kenasti stardiks kokku tulid. Kui

tavaliselt on Xdreami öist etappi ikka juuni lõpus peetud, siis seekord oli kuu aega hiljem, mis tähendas, et kohe algusest

kuni kella 5 hommikul oli lamp vajalik, samas kui juunikuise on saanud peaaegu ilma lambita ära teha.Igatahes tundus natuke

hirmutav, kui kogu see inimhulk lambivalgel kruusateedel kihutama hakkas. Xdreamil lihtsalt ei tohi mõelda, et mis juhtub,

kui… Üks läbi aegade ilusamaid elamusi xdreamilt oli öine Äheru järv. Pilkases pimeduses mööda järve liikuvad sajad

lambikestega kanuud pakkusid mõnusat vaatepilti. Ühe punkti otsimisel olid tulukesed paarisaja meetri ulatuses mööda järve

randa laiali, mis viitas, et punkt on veel leidmata. Kui viimane lõpuks leiti koondusid tulukesed hämmastava kiirusega ühte

punkti. Eraldi rattaetapiks olid kõik me kaardid kadunud, nii paardusime ühe sõbraliku meeskonna liikmetega ning paarikaupa

kiirustati pimedasse metsa. Meie esiorienteeruja lasi mitmel korral meeskaaslasel oma pea segi ajada ning nii saime teda

vahetusalas kindlasti rohkem kui pool tundi oodata. Millalgi jõudis hommikuvalgus ning võistlus oleks selleks ajaks pidanud

juba läbi olema, Lüllemäe kooli kokkadel oli korraldajate palvel supp juba kella 4 valmis. Esimesed lõpetasid ehk 8 paiku. Kuid meil oli veel rattatulip, mis ilma spidomeetrita on pisut vaevaline ning kavalam oleks olnud see üldse

vahele jätta. Pärast mõningast ekslemist nii ka tegime ja keerasime ninad Lüllemäe poole, kui olime mööduva autojuhi abil

kindlaks teinud, kus pool Lüllemäe on(nimelt ei kata kaasrt kogu ala). Mõned lisaülesanded ning lõpetuseks magus pähkel ehk 4

künka jooks – jalgsietapp, mille kõik punktid asusid künkatippudel ning üks neist lausa Rebasejärve Tornimäe vaatetornis.

Sellest Karula kõrgustiku kõrgeima tipu värskelt kõrgemaks ehitatud vaatetornist õnnestus kaunis hommikuvalguses heita pilk

pilvemerele. Mägedes korduvalt nähtut, imetlesin Eestis esmakordselt. Samas tornis otsustasin ka, et olen esimest ja viimast

korda B-rajal, sest sealt jääb tore köieülesanne, mis sel korral oleks lubanud torni ronida mööda konstruktsiooni, alati

välja. Lõppu jõudmiseks kulus rohkem kui 9 tundi, plaanitud 6 asemel, kuid enesetunne oli pigem hea, Viitna soojendus oli

asja ette läinud. Kindlaslt, aga napilt tuli püüdma mindud esikoht ning tukkudes läbi Eesti kulgedes jõudsin õhtuks Haapsallu

Jaan Tätte kontserdile.
Mõni päev hiljem sattusin abigiidina vanadele tuttavatele Hiiumaa laidudele, kus on küll mitmeid ja mitmeid kordi käidud,

kuid kuhu alati tore tagasi minna. Hülgeid nägime, meri oli soe ning tagasi tulles saime tuult ja tormi ka ning jõudsime

Heltermaale 5 minutit enne praami väljumist, mis oli nõks lühike aeg, et selle praamiga ka väljuda. Sellest kujunes kahjuks mu ainus kajakimatk sel suvel.

Tormijärgsel esmaspäeval asusime aga Riia poole teele. Mina ja vagunisaatja Virve Tallinnast rongiga, teised Tartust autoga,

kohtumispaigaks Valga. Tormijärgsel hommikul oli erinevaid tehnilisi probleeme ning kui ma Vägeval ärkasin, olime kuuldavasti

juba mõnda aega seisnud. Kuna Lätis käivad rongid väga täpselt, siis oli Riia rong juba ammu läinud ning meie matka

alguspunktiks sai Valmiera asemel Valga. Pärast paari kilomeetrit pakkus Tiia mulle oma kõrvade huvides lahkelt ketiõli ning

edasi läks üsna libedalt.
Lätis olid tormikhjustused palju suuremad, puud olid jõutud küll teedelt juba koristada, kuid olnud oli neid üksjagu. Samuti

oli metsades sagedasti näha murrukoridore. Kõik Läti inimesed, nii vähe või palju kui neid väljaspool Riiat elab, tegid sel

päeval puid – ei olnud talu või majapidamist, kus ei oleks olnud mõnda suurt maha kukkunud puud. Kella 4 paiku istusime

supikausi taga ning sõidetud oli meil vast mõnikümmend kilomeetrit, Aga muretsemiseks polnud põhjust, sest oli alles esimene matkapäev ning matkalõpppunkt pidi kujunema päevade jooksul. Kuna eelmisel aastal olime viimasel matkapäeval hirmsasti uhanud, et rongile jõuda, siis olime otsustanud, et seekord paneme rohkem rõhku vaatamisväärsustele ja kohvikutele. Etteruttavalt olgu öeldud, et vaatamisväärsusi õnneks ei tulnud ning kohvikuid kahjuks ei tulnud. Sagedasti hõredaid külapoode külastades tuli päevaseks läbisõiduks 85km ning mõnus oli sooja päeva järel end järve kasta ning magusalt uinuda taamal põriseva mobiilimasti saatel.
Teisele päevale langes üks matka peaeesmärk – tõus Läti kõrgeimasse tippu. Gaizinkalns oma 311 meetriga teab, mis kõrge mägi

ei ole, aga kuulduste järgi, pidi sealne torn vahe Munamäega tasa tegema. Algas kõik õnnelikult, sest õnneks võib nimetada

seda, kui minu rattakumm osutus pärast jäätisepausi katkiseks kohas, kus olime avastanud kaupluse Mets ja Aed. Nimelt käisid

mul rattad ära vaid võtmega ning mul ei juhtunud ühtegi kaasas olema. Sealt poest saime siis võtme ning Tiia kotist tulid

eeblid, tagavarakumm ning valged töökindad – küll mõni on ikka ettenägelik. Läti meeste silme all ning enda ja teiste suureks

üllatuseks oli sisekumm mõnekümne minutiga vahetatud ning sõit võis jätkuda. Kui Eesti tipumatkal ronisime kõikidesse

tipudesse ratastega, siis seekord jätsime rõõmsa meelega rattad alla, sest nõlv paistis järsk ning allasõit hirmutav. Pärast

leidsime, et tippu oleks ka tee viinud. Suureks pettumuseks oli torn maha jäetud ja räämas. Mõningase turnimise järel oleks

saanud küll kinni müüritud ukseavadest üle ronida, kuid ei hakanud võõral maal huligaantitsema. Mõned lätlased olid küll

üleval. Mäealuses kohvikus oli perenaine ära linnas ning peremees oli nõus kohvi müüma, kui me selle ise valmis teeksime,

tegime siis. Õhtul jõudsime Madonasse, ostlesime Rimis ning vaatasime, et enne äikest linnast välja järve äärde saime. Telk

üleval ning rattakotid telgis, algas matka ainuke sadu(rongisõidu ajal sada küll ka, aga see ei loe). Tahtsime veel ujuma

minna, kuid juba äike välkus järve kohal ning ei julgenud. Poole tunniga oli vihm möödas ning võisime õhtuste toimingute

juurde asuda. 
Kolmanda päeva marsruut tegi haagi, et mööduda Läti suurimast järvest. Kui 4 päeva jooksul orienteerusime 1:500 000 kaardiga
üsna edukalt ja eksimatult, siis Läti suurim järv jäi meil leidmata, läks koguni nii, et ühel hetkel olime nii eksinud, et pidime külas inimestelt küsima, et kus me oleme. Natuke oli piinlik ka, aga midagi ei jäänud üle. Esimeses kahekordses majas nagu neid kolhoosilautade kõrvale ikka ehitati olid elumärgid olemas, kuid õhkkond oli piisvalt hirmutav ning laiba või paha inimese kartuses ei hakanud uksele koputama.Järgmisest majast saime kenasti teada, kus oleme, seega olime kaardi järgi otse läbi soode tulnud(Google Earthiga küll leidsin selle tee, mida kaardil ei ole). Tagasi kah ei hakanud minema, ikka edasi. Kuid selle seigaga hakkas meie reis endale nime saama: 3 pettumust Lätist. Gaizikalnsi torn, suurim järv ning kohvikukultuur. Õhtu eel tahtsime nimelt kangesti kohvikusse minna, aga ükskõik kui suur ka linn kaardilt ei paistnud, midagi kohviku taolist ei leidnud me kuskilt. Aga vaaamata sellele, et me matkale sellise nime andsime, oli meil endal kogu aeg tore. vahetult enne matka leitud raamat Saldejums varustas meid toredate Läti lugudega ka siis, kui 3. päeva õhtul väntasime üha sügavamale Läti vene aladele. Aknaraamid läksid siniseks, tulid hobuvankrid ning vene keel. õhtu eel valitud järv hirmutas meid ära oma hõljuva rohevetika ning priskete surnud rannakarpidega, mida lühike rannake täis oli. Külainimestelt vett ja paremat ujumikohta takistas küsida küla vali sumisemine, mille peale pidasime targemaks end mitte näidata. Edasi sõitmise vastu rääkis hiline tund ning 109 km läbisõit. Öösel lasi keegi lahke inimene meile pool tundi valju kuid kvaliteetse heliga vene muusikat. üle telgi nad lahkudes ei sõitnud ning nii magasime rahulikult edasi. Keefiri ja krõbuskitega hommikusöök vett ei nõudnud, aga järve oli ööga puhtaks puhunud ning kannatas ujuma minna küll, oleks vettki võinud võtta. Paadikuurile oli üleöö ilmunud silt: ´Ettevaatust, kuri peremees´ – ju meid ennastki peeti kahtlaseks

kontingendiks.
Viimane päev oli veel see kõige palavam ning olime juba üksjagu laisaks muutunud. Nii, ei teinud enne Rezeknesse jõudmist

pikemat tiiru kui 50 km. Jäi aega enne rongi veel kohvikuski käia. Rezeknes – Ida-Läti kultuuripealinnas – mõni ikka oli.
Rongiga sõitsime Riiga, et hilisõhtul kämpinguteelt eksides leida end suurepärasest kauni vaatega ööbimiskohast otse Daugava

kaldal. Varahommikuse Valka rongiga jõudsime taas koju. Kui Viiding laulis, et on Läti-Valgas asi palju hullem, siis võib

selle Valga ära jätta ning öelda, et on Lätis asi palju hullem. Vähemalt maapiirkondade, venestumise ja regionaalpoliitikaga.

Pealinnasid ei hakka siinkohal võrdlema.

 

Et võrdlus oleks täielik, sattusin mõned päevad hiljem rattamatkale Virumaale. Tormkiahjustused olid Eestis väiksemad, kuigi

möödusime lähedalt Eesti tormipealinnast Väike-Maarjast. Maapiirkondades leidis kohvikuid ja söögikohti küll, aga

Ida-Virumaal oli tühje talusid ikka ka, samas oli mitmeid positiivseid üllatusi, mida Ida-Lätis ei näinud.
Rakkest sõitsime Tudu rappa, kus me ühe matkaraja läbimise käigus leidsime nii muuseas hulga kukeseeni. Tudu järve äärde

lõikasime otse, mis osutus paarikilomeetriseks rabarattamatkaks ning nii mõnelegi ärevaks elamuseks. Pärast pehmet teed oli

üllatav leida eest uhiuus ujuvsild, mis Tudu järve mõnusa vee nautimise veelgi lihtsamaks tegi. Järgmistele triatlonidele

mõeldes, kasutasin ära ujumistreeneri kohalolekut ning palusin mõned näpunäited tehnika lihvimiseks(tegelikult selle

tekitamiseks). Kehad värsked asusime mööda järve äärt teele Rmk onni juurde. Olime küll näinud, et me ei ole esimesed, kuid

lootsime parimat. Seekord läks küll nii nagu looduses tavaliselt õnneks ei lähe – nimelt oli seal seltskond noori, kes

häbenedes majja tõmbusid, kui nendega kaasas olnud vana, olles pudelist tublisti julgust saanud, meid katkematu ropu

jutuvadaga pealetükkivalt tüütas. Kiirelt valmis otsus kilomeetrike tagasi kõndida, et proovida sellist õndsust nagu

ujuvsillal telkimine. Mõnus kogemus, mida ei rikkunud ka öösel meie pingutamata telgile sadanud vihm. Kukeseened maitsesid

head ning õhtul hakkasid rabas vilkuma jaaniussikesed. Neid oli palju ja üllataval kombel oli neid näha vaid hetkeks, et siis

taas kustuda.
Järgmise päeva üllatusteks olid Mäetaguse supelmaja, mis on kaunilt lisatud sealsesse mõisakompleksi ning kus kohalikud

saavad soodushinnaga ning mõnel päeval lausa tasuta veemõnusid nautida. Järgmine üllatus oli Illuka mõisa kõrvale värskelt

ehitatud vanas stiilis maja, mis osutus kohalikuks lasteaiaks. Kohti muide on! Õhtul tiirutasime Kurtna järvestikus ning

piisavalt palju, et kohale jõudes, läks tükk aega enne, kui olime kindlad, et olemegi kohal. Nimelt läks pisikese kaardi

ebatäpsuse tõttu maastik pöördesse, millele ei aidanud kaasa see, et mu kompass osutab punase otsaga lõunasse ja valgega

põhja.
Et just siis oli suvest sügis saamas näitas kella 5 hommikusuplus. Vees oli hea soe, aga õhk oli külm. Väntasime viimased

15km Jõhvi, et jõuda varahommikusele ehk ainukesele Narva rongile, et sellega tagasi Tallinna ja Tartu sõita.
Nähtu põhjal võib soovitada mõnusat 2-3 päevast puhkust Ida-Virumaal. Päev kuni kaks oleks mõnus jalgsi matkata Kurtna

järvestikus, seejärel veeta mõned tunnid kaunis Mäetaguse supelmajas ning lõpetada õhtu uhiuues Jõhvi kontserdimajas.

 

Vaevalt jõudsin koju, kui juba hakkas külalisi saabuma. Laiendatud mutikeste kokkutulekule saabus umbes kuraditosin inimest

ca 10 lapsega, vaid Meeri, kes oli eelmisel päeval haiglasse sünnitama sattunud, jäi kõrvale. Mõnus oli näha neid toredaid

inimesi, kellega 12 aastat tagasi esimest korda mäes käisime ning kõiki teisi ka. Öösel telgi all päevale tagasi vaadates,

oli väga mõnus tunne. vanad sõbrad on ikka väärt olevused.

Peale seda võtsin aja maha ning muutusin peaaegu koduseks, et natuke raamatut lugeda, oma asjades tuhlata, õelastega aega

veeta ning vahelduseks mitte tormata, sest tegelikult mulle tormata ei meeldi:)

 

´´Kuidas ma veetsin selle suve´ on huvitava sisuga pisut pikaks venitatud vene film elust arktika meteojaamas