Tänaseks olen oma töömaratoniga parasjagu poole peal. Tööst vaba aega on mul siin üksjagu palju ning kui mu kaastöötajat võib panna imestama, mis ma küll teen õhtuti, siis oskamata talle väga konkreetset vastust anda, tean ometi, kuidas aeg kaob käest ning igal õhtul jääb järgmiseks päevaks mitu asja teha.
Väljas oli 2 nädalat suur suvi, mil jooksma minnes tuli lausa päevast aega vältida. Nüüd on taas jahetuuline Inglismaa ilm. Kollase asemel on äraõitsenud rapsipõllud nüüd moonidest punased. Ühes kohas on põlluvahetee kummelit täis pikitud. Mõnus on sealt läbi krõbistada ning mõelda, et kas kõik eesti taluõuede kummelid on muruniidukite ohvriteks langenud või on neid veel kuskil? Mulle tundub, et ma ei ole ammu näinud vana head kummeli-teelehe muru
Suurimaks sündmuseks oli kindlasti MM-i kaheksandikfinaal. Kui enne mängu klienti ta sõbra juurde viies olid kõik külad kihevil, teed olid autosid täis, inimesed liikusid, tehti poes veel viimased ostud, majad olid lippudega ehitud, siis jooksmast tulles, leidsin eest hirmvaikse küla, mis võis tähendada ainult üht – ning nii see oligi, kaotus lausa 1:4. Mul oli üsna hea meel, kõik edasised jalgpalliüritused jäid seega olemata, polnud vaja kedagi kuskile vedada või inimesi võõrustada – laisk,mis laisk.
Veel üks tähelepanek sellelt jõukalt maalt, kus aga kõik sugugi nii jõukalt ei ela. Igal hommikul käib mul keegi 2-tunniks abiks. Kõige sagedamini iirlane Myke, kes ühel päeval kurtis, et peab laupäeval töötamise lõpetama, sest tundis end üsna kurnatuna. Nimelt oli ta parasjagu tegemas tööd 7 päeva nädalas, sageli hommikul 6 alustades ning nii 10-12-tunniseid päevi ning seda kõike selleks, et septembris minna 2 nädalaks Türkki naise ja lapsega puhkusele. Oma naise eilseks sünnipäevaks andis ta talle 30 naela ning oli õnnelik, et sai naist üllatada ka restoraniga, sest naise arvates oli iga viimne kui sent läinud puhkusreisi maksmiseks. Mitte kõik ei ela siin riigis jõukalt kuigi samas on tal üsna uus auto ning personaaltreener jõusaalis.
Paar päeva tagasi olin sunnitud kaasa tegema laupäevase baari ja ööklubi külastuse. Nagu võis arvata oli tegu ühe jubeduse paraadiga, õhtu jooksul nägin 3 inimest keskmise või pikka seelikuga, ülejäänud olid kõik mini või lühemates õhtukleitides, ometi vaid veerandil juhul oli see aksepteeritav, muul juhul aga üsna kole vaatepilt. Ning mitte ainult vohavad kehavormid ei tee asja hulluks, vaid tegu on odava glamuuriga, mis mõjub pigem maitsetult, eriti kui leiad nad kell 2 öösel 10 cm kontsadel kiirsöögikoha ukse taga friikartuleid ning muid rasvakäkke nautimas või veelgi hullem liigset alkholi väljastamas.
Huvitav veel, et mu 28-aastane klient küsib sageli oma ema käest, kuidas üht või teist sõna kirjutada – enamus neist tunduvad mullegi lihtsad. Nii raske keel on neil:)
Paik vihmaseks pärastlõunaks 