Edinburgi maraton

´Shoti ilm ja inimkeha´oleks olnud sobivad vandesõnad pärast eilset Edinburgi maratoni.

 

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, kuidas ma detsembri alguses end maratonile kirja panin ning juba

vana-aasta tõi uued hädad – ootamatu ning põhjendamatu vasaku hüppeliigese valu, mis vaatamata suurele lootusele ei lasknud

ka 3 nädalat hiljem joosta ning sundis mind loobuma talvisest xdreamist. Suuskadel oli asi pisut kõbusam ning järgmise kuu

nendel veetsingi . Veebruari lõpus hakkasin vaikselt uuesti jooksma ning kuigi häda ei olnud kuskile kadunud, lubas jalg mul

joosta. Samas elasin pidevas kahtluses, kas minna maratonile ja riskida millegi tõsisemaga või mitte minna. Sport ja kahtlus

muidugi kokku ei sobi ning märkamatult sõi kahtlus motivatsiooni. Seega ei olnud hiljutistest reisiviperustest tulnud vähene

treening eriti oluline, sest ma ei olnud sugugi kindel, kas ma üldse jooksma lähen. Kuigi paar päeva enne õiget päeva olid

Edinburgi lennud tühistatud, siis olukord normaliseerus kiirelt ning tuhapilvele ei saanud loota. Tuli minna jooksma.

Edinburgi jõudes ei olnud kuskilt paista, et linnas maraton oleks tulemas. Hiljem kohalikega rääkides selgus, et ega kohalikud

ei teagi, et Edinburgis maratoni joostakse. Ei ole ka ime, sest korralikel küngastel paiknevasse Edinburgi jooksjaid ei

lasta, ning nii need kesklinna servast alla mere äärde suubuvad 25 000 jooksjat märkamatuks jäävadki. Laupäeval oli linnas

näha juba pisut rohkem jooksujalatsites turiste, kuid maratonitelgini jõudmiseks ei saanud siiski üldisesse voolu sulanduda,

sest enamikele saadetakse numbrid koju ning pisikesest maratonikeskusest astuvad läbi vaid välismaalased.

Päikeseline ilm oli teretulnud nähtus maratonieelsete päevade nautimiseks, kuid laupäeval lootsid ilmselt kõik jooksjad, et

taoline leitsak üleöö lahenduse leiaks. BBC ilmateade lubaski pühapäevaks tugevaid vihmahooge ning tore oli hommikul välja

vaadates avastada, et taevas on pilvine, kuid ilm sademeteta – ideaalne jooksuilm.

Kerge isutus näitas, et võistlusärevus siiski ei puudunud. Saatsin ühele inglise sõbrale hoiatava sõnumi, et ärgu minu peale

kihla vedagu, ei tundunud võidupäev olevat, ning suuremate emotsioonideta asutasin end teele.  Seisin esimese wc järjekorra

ning vaatasin inimesi. Taevas oli vihmaeelselt hall, kuid siiski loobusin lühikeste retuuside vahetamisest poolpikkade vastu.

Pistsin igaks juhuks ühe pudrupulga taskusse, andsin oma koti ära ning seisin teise wc järjekorra. Stardikoridoris vaatasin

veel inimesi, enamik nägid välja nagu enesetaputerroristid, 6-10 geelilahangut vöö vahel. Ühel oli käes paberilipakas

ajaarvestusega, tundsin huvi. Selle naisterahva inglise keel kõlas vägagi väänamata ning lihtsa selge maakeele moodi, mille

peale ei saanud päritolu kohta küsimata jätta. Tema vastuse peale tasus mul vaid oma põskedele, mida kaunistasid

sini-must-valged maalingud, viibata ning võisime eesti keelele üle minna. Tegu oli Ruth Kaldaga, kes väitis minu nime

teadvat, kuid minule tema nimi tuttav ei tundunud. Seega võis järeldada, et ma olen tast viimastel aastatel kiiremini

jooksnud, sest neid, kes maratoni edetabelis sust seespool on, neid ikka tead, aga tahapoole jäävaid enam mitte. Nüüdseks on

kontrollitud, et nii see 2009. ja 2008. aastal oligi. Edinburgiks olid tal aga üsnagi ambitsioonikad plaanid, tema

paberilipaka ajatabel oli ehitatud lõppajale 3.19, 07, ikkagi 10. maraton, miks ka mitte.

Vaevalt oli start antud, kui enne starti kaanitud vesi tahtis 3. korda välja tulla. Kuna lootust ei olnud, et see pika peale

üle läheb, tegin umbes 2.-3. kilomeetril esimese metsapeatuse. Üldiselt kulges jooks suures teadmatuses, rajamarkeering oli

ju miilides ning enamikke neist ma ei näinud, samuti ei olnud joogipunktid miilide kohapeal vaid kuskil vahepeal ja pigem

ebakorrapäraselt, nii oli üsna raske tempot arvestada. Tuli lihtsalt joosta, üritasin isegi mitte midagi mõelda, lihtsalt

jooksin. Kuskil 8. ja 9. miili juures jõudsin eestlannale uuesti järele. Tahtsin küll seljataha jääda, kuid jalad otse viisid

ta kõrvale, hiljuti oli miilipost olnud ning minu arvutused näiasid, et me liigumegi 3.19 tempos. Jooksime mõnda aega koos

ning ajasime juttu, aga mulle eriti ei meeldi kellegagi koos joosta ning ma jäin pisut tahapoole. Enne poolt maad siras päike

juba selges taevas ning üsna palavalt. Ei teagi nüüd enam, mis järjekorras asjad juhtusid, kuid pisut enne poolt maad tuli

kerge maksapiste, vasak puus andis tunda ning palav oli ja hetkega, endalegi märkamatult lömastas hedonist minus

tibatillukese sportlase ning tempo langes järsult, üle poole maa joone sain küll lubava ajaga, kuid kumm oli selleks ajaks

lõdvaks lastud ning igasugune pingutamine kena päikeselise ilmaga tundus arulage. Umbes 15.-16. miili vahel tegi rada, mis

niigi oli 2/3 jooksul edasi-tagasi veel ühe täisnurkse ca 1.5 km edasi-tagasi kõrvalpõike – see oli vast vaimselt kõige raskem koht, tahtmine oli kohe järgi jätta, sest tundus hirmus tobe teha selline kõrvalpõige, mis ei vii sind ei edasi ega tagasi, rohkem nagu trahviring. Aga siiski-siiski tuli piisavalt ruttu 18. miili märk ning tagasikeeramise koht. Puusad ja põlved olid selleks ajaks üsna tundlikud, õnneks ei olnud valu terav, pigem olid jalad tuimad. Ka parem hüppeliiges torkis ning 2. varbad olin unustanud teipimata, seega olid küüned valusad ning uhke villgi ei jäänud tulemata. Aega oli selleks ajaks kulunud ca 2.20.  Mõtlesin, et kui lõppu on umbes 12 km, see tähendab Vorbuse ots, mida trennis sai ikka alla tunni joostud, et kui jõuaks sellises tempos joosta. See oli muidugi ainult arvutus, sest tegelikult oli mul üsna ükskõik mis ajaga lõpetada. Pisut hiljem lisandus ning sai domineerivaks huvitav pindmine alaseljavalu, mis jooksis nagu tõstjavöö risti üle. Siiamaani on selg

pindmiselt valus nagu oleks sinika või hõõrdumise valu, ometi on nahapind jäljetu. Igal maratonil on omad üllatusvalud varuks. Igatahes lonkisin need viimased kilomeetrid lõpuni. Jooki võttes võisin natuke käia, muidu ikka jooksin. Miilides arvestamine oli sel puhul isegi tore, sest jäänud oli veel 3, 2, 1:). Isegi haamrit ei saanud, kuigi rajal selgus, et süüa sel maratonil ei antagi. Tarbisin siis hoolega energiajooki ja sõin oma pudrupulga ka ära. Kuidagi sain üle finishisirge, mis oli paras katsumus, sest murule laotud kohevad vetruvad kummimatid olid kõike muud kui lihtne jooksupinnas väsinud jalgadele.

Kes nüüd tähelepanelikult luges, pani tähele, mis juhtumata jäi. Suurt valu polnud kuskil, mõõdukas maratonivalu oli igal pool, välja arvatud vasakus hüppeliigeses. Kujutad sa ette, jalg, mille pärast ma olin end halliks kahelnud, jalg, mis viimased 5 kuud oli iga päev vähem või rohkem meelde tuletanud, jalg, millele ma olin ehitanud oma võistlustaktika – käies ja longates lõpuni jõuda. See jalg ei teinud ei 3 ja poole tunnise jooksu ega õhtuse mitmemiilise jalutuskäigu puhul kordagi valu, isegi tunnet ei olnud, et sel jalal on midagi häda olnud. Kui nüüd selle maratoniga mu vasak jalg paranes, siis oli asjal ikka mõtet kah, aga seda on vara veel ametlikult kinnitada.

 

Ning üks üllatus oli korraldjatel veel, nimelt tuli inimestel, kes olid ostnud tagasisõidupileti sama hinnaga, millega linnaliinidel oleks saanud päevapileti, kõndida ca 2 km, et nende bussideni jõuda, samas kui linnaliinid väljusid otse finishiala tagant iga paari minuti järel.
Aga ilm oli jätkuvalt päikeseline ning enam-vähem kannatas kõndida ning isegi treppidega sain hakkama. Täna on küll lihased valusad, aga usun, et pääsesin suhteliselt kergelt ning paari päeva pärast võib ehk jooksmist proovida, kui ilm jahedamaks läheb.

 

Ruth Kalda lõpetas ajaga 3.26,40. Minu aeg 3.33, 58 andis 9459 lõpetaja seas 980. koha – peaaegu kiireima kümnendiku seas.

 

ps! pudrupulk on nagu müslipulk, aga pehmem ja küllap tehtud maitsestatud kaerahelbepudrust, inglise keeli sageli flapjack, kuid esineb ka muid nimesid