Näe, täna pidin jõudma Horvaatiast ning Stanstedi lennujaamast lendama Edinburgi, nüüd aga lähenen Stanstedi lennujaamale hoopis Bristolist rongiga. Vahepeal andis tuhapilv juba lootust, et lend tühistatakse, nii oleksin ma Bristolist rongiga otse Edinburgi sõitnud, aga muidugi, kui tuhapilve vaja, pole teda kuskil.
Aga kui ma 2 nädala eest Splitti jõudsin, oli sealne kaitsepühaku auks peetav linnapäev juba täies hoos ning mereäärne promenaad oli turgu ja inimesi nii täpselt täis, et seljakottidega sealt läbi pugemine nõudis pikka meelt. Vanalinna kitsastelt tänavatelt leidsin oma väikese, uulitsalt märkamatu hubase hosteli, kus uksed küll lukku ei käinud, aga lahkest pererahvast andis märku hommikul maksmise kinnituseks pakutud sai värskelt praetud sardiinidega – üks nendest ootamatutest pisidetailidest, mille pärast tasub võimalusel hotellidest kõrvale hoida.
Soe päike oli jahedast Lääne-Euroopa kevadest tulnule meeldiv vaheldus. Kohalike inimeste hordid ääristasid vanalinna müüre ning vanalinn ise oli parajalt pooltühi, et seal mõnusalt ringi uudistada. Mitmelt poolt olin kuulnud, et Splitile ei tasu palju aega pühendada, aga mulle sealne vanalinn ja ka Split ise meeldis, palju rohkem, kui turistide poolt jumaldatud Dubrovnik. Kuigi üldiselt puhas, panid mõned kaugemad räpased prügikastiümbrused mõtlema, et kas see tuleb slaavilikust laiskusest või vahemereäärsest lohakusest?
Soe päike oli jahedast Lääne-Euroopa kevadest tulnule meeldiv vaheldus. Kohalike inimeste hordid ääristasid vanalinna müüre ning vanalinn ise oli parajalt pooltühi, et seal mõnusalt ringi uudistada. Mitmelt poolt olin kuulnud, et Splitile ei tasu palju aega pühendada, aga mulle sealne vanalinn ja ka Split ise meeldis, palju rohkem, kui turistide poolt jumaldatud Dubrovnik. Kuigi üldiselt puhas, panid mõned kaugemad räpased prügikastiümbrused mõtlema, et kas see tuleb slaavilikust laiskusest või vahemereäärsest lohakusest?
Horvaatias, kus on keskmiselt 412 päikeselist päeva aastas, sadas teisel hommikul ladinal vihma. Mõnus laisk hommik ja jätkuv vihmasadu viskasid päevaplaani ehk siis naaberlinna Trogiri külastamise nurka. Selle asemel kolisin järgmisesse ööbimiskohta. See linnamüüride sees, otse läänevärava kohal asuv kaunilt restaureeritud tubakorter oli ütlemata mõnus paik vihmase päeva nautimiseks, mis pealegi kestis ainult pool päeva. Vihmajärgne päike tundus veelgi suurepärasm kui jaheda kevade järgne päike. Vihm oli pesnud tänavad nii inimestest kui ka kõigest muust.
Õhtul saatsin Beale sõnumi, et lennujaama asemel ootan teda Splitis koos õhtusöögiga. Kui õhtusöök oli peaaegu valmis ning lennujaama buss oleks võinud juba saabuma hakata, helistasin talle ning toru otsas oli üks üdini õnnetu hääl. Millegi pärast, ei õnnetunud tal mulle ei helistada ega sõnumit saata, et rääkida mulle lugu kehtivusaja ületanud isikutunnistusest ning kadunud passist. Igatahes täpselt nii juhtus ning pass on seni ajani kadunud.
Bea, kes oli 2 väikese lapse kõrvalt nädala näpistanud, ootas seda vaheldust pikkisilmi ning oli üsna kurb. Mul, süüdimatul, oli just väga mõnus aeglane päev olnud ning tundus asjatu lasta paratamatute sündmuste tõttu oma tujul langeda . Lohutamise kõrvalt asusime Skype´i ning minu puhul tundmatu naabri avatud katkendliku võrgu abil uut plaani tegema.
Sloveenia ja Horvaatia piir olid Genfist liiga kaugel, et proovida, kas seal autoreisijatelt passi küsitakse või mitte. Nii jäid võimalike koos ronimise kohtadena kaardile Itaalia, Prantsusmaa ja Shveits. Kõikvõimalikke plaane kaaludes, lükksime otsustamise hommikule.
Pühapäeva hommikul kell 8, kui lippasin kohalikku bussi- ja raudteejaama vaatama, kuhu on võimalik sealt sõita, märkasin, et jaapanlaste turismigrupp oli juba giidi kuulamas. Tagasi korteris, juhtus see, millele olin eelmisel päeval aknast välja vaadates mõelnud – tundus, et kohe võiks tulla rüütlid, pidada turniiri ning pärast serenaadi laulda. Turniiri küll ei peetud, aga serenaad kestis mitu tundi. Nimelt hakkasid ühel hetkel akna all tänavakohvikus olnud mehed laulma ning jäidki. Alles hiljem märkasin, et nad samal ajal ka oma plaati müüvad.
Skype´i teel sai Beagi kontserdist osa ning pisikese tükikese Horvaatiat koju kätte. Kahjuks ei lubanud ilmateade ei Itaalias, ei Prantsusmaal midagi kaunist ning otsustasime vaatamata kavalatele plaanidele ronimise edaspidiseks lükata.
Õhtul saatsin Beale sõnumi, et lennujaama asemel ootan teda Splitis koos õhtusöögiga. Kui õhtusöök oli peaaegu valmis ning lennujaama buss oleks võinud juba saabuma hakata, helistasin talle ning toru otsas oli üks üdini õnnetu hääl. Millegi pärast, ei õnnetunud tal mulle ei helistada ega sõnumit saata, et rääkida mulle lugu kehtivusaja ületanud isikutunnistusest ning kadunud passist. Igatahes täpselt nii juhtus ning pass on seni ajani kadunud.
Bea, kes oli 2 väikese lapse kõrvalt nädala näpistanud, ootas seda vaheldust pikkisilmi ning oli üsna kurb. Mul, süüdimatul, oli just väga mõnus aeglane päev olnud ning tundus asjatu lasta paratamatute sündmuste tõttu oma tujul langeda . Lohutamise kõrvalt asusime Skype´i ning minu puhul tundmatu naabri avatud katkendliku võrgu abil uut plaani tegema.
Sloveenia ja Horvaatia piir olid Genfist liiga kaugel, et proovida, kas seal autoreisijatelt passi küsitakse või mitte. Nii jäid võimalike koos ronimise kohtadena kaardile Itaalia, Prantsusmaa ja Shveits. Kõikvõimalikke plaane kaaludes, lükksime otsustamise hommikule.
Pühapäeva hommikul kell 8, kui lippasin kohalikku bussi- ja raudteejaama vaatama, kuhu on võimalik sealt sõita, märkasin, et jaapanlaste turismigrupp oli juba giidi kuulamas. Tagasi korteris, juhtus see, millele olin eelmisel päeval aknast välja vaadates mõelnud – tundus, et kohe võiks tulla rüütlid, pidada turniiri ning pärast serenaadi laulda. Turniiri küll ei peetud, aga serenaad kestis mitu tundi. Nimelt hakkasid ühel hetkel akna all tänavakohvikus olnud mehed laulma ning jäidki. Alles hiljem märkasin, et nad samal ajal ka oma plaati müüvad.
Skype´i teel sai Beagi kontserdist osa ning pisikese tükikese Horvaatiat koju kätte. Kahjuks ei lubanud ilmateade ei Itaalias, ei Prantsusmaal midagi kaunist ning otsustasime vaatamata kavalatele plaanidele ronimise edaspidiseks lükata.
Mõne tunniga korrigeerisin oma plaanid ning asusin otse nende juurde, mis olid kavas peale ronimist ning Bea lahkumist. Pärastlõunal lasin kiirel Zagrebi rongil minna ning asusin 20 minutit hiljem aglasemele rongile, mis lisaks Kninile peatus arvukates teistes jaamades. Tippkiirusel ei oleks parematel kauboidel olnud mingit probleemi rongi kõrval ratsutada ning vajadusel peale ronida. Aga see-eest eest sain ainsa turistina väheste kohalike hulgas jälgida arvukate väikejaamade vormis jaamaülemate töist askeldamist. Rongi möödudes olid nad kenasti platsis, et lubav märguanne lehvitada. Huvitav, mis nad veel teevad?
Kauni looduse keskele eksis pisut räämas pooleldi mahajäetud külasid. Kui prantsuse turistid kasutasid Eestis selliste paikade kokkuvõtteks sõna kolhoos, siis peagi sain teda, et Horvaatias saab asjad kokku võtta sõnaga sõda. Ajaarvamises kasutatakse sageli määratlusi enne ja pärast sõda ning raske oli harjuda, et sõda ei tähenda ilmatu kaugel tunduvat teist maailmasõda vaid 90-ndatel toimunud sõda. Knini raudteejaama oleks tahtnud kirjeldada nii: kommunism oli just lahkunud, aga päike oli veel seal. Aga jah ei kolhoosi, ei kommunismi, ikka sõda oli õige sõna selles kokkukleebitud kogukonnas. Nimelt olid suurem enamus Knini elanikest moslemid, kes Horvaatia armee tulles kodudest lahkusid, Bosniasse või mujale. Knini linna taasasustamiseks jagati tühjad korterid tasuta uutele asukatele, keda meelitati kohale kõrgemate palkadega kui mujal. Linn on oma enne sõjaaegse arvukuse taastanud, aga suur majanduslik õitseng on veel tulemata. Ühe kohaliku noormehe andmetel ei pidanud Horvaatial sugugi nii hästi minema, kui võiks arvata. Välisvõlg pidi suur olema, aga kuna enamik Horvaatiast on kuuldavasti sakslaste omand, siis näib Saksa abi olulisemalt lihtsamalt tulema kui Kreekasse. Samuti väitis see noormees, et horvaadid pidid üsna laisad olema.
Kauni looduse keskele eksis pisut räämas pooleldi mahajäetud külasid. Kui prantsuse turistid kasutasid Eestis selliste paikade kokkuvõtteks sõna kolhoos, siis peagi sain teda, et Horvaatias saab asjad kokku võtta sõnaga sõda. Ajaarvamises kasutatakse sageli määratlusi enne ja pärast sõda ning raske oli harjuda, et sõda ei tähenda ilmatu kaugel tunduvat teist maailmasõda vaid 90-ndatel toimunud sõda. Knini raudteejaama oleks tahtnud kirjeldada nii: kommunism oli just lahkunud, aga päike oli veel seal. Aga jah ei kolhoosi, ei kommunismi, ikka sõda oli õige sõna selles kokkukleebitud kogukonnas. Nimelt olid suurem enamus Knini elanikest moslemid, kes Horvaatia armee tulles kodudest lahkusid, Bosniasse või mujale. Knini linna taasasustamiseks jagati tühjad korterid tasuta uutele asukatele, keda meelitati kohale kõrgemate palkadega kui mujal. Linn on oma enne sõjaaegse arvukuse taastanud, aga suur majanduslik õitseng on veel tulemata. Ühe kohaliku noormehe andmetel ei pidanud Horvaatial sugugi nii hästi minema, kui võiks arvata. Välisvõlg pidi suur olema, aga kuna enamik Horvaatiast on kuuldavasti sakslaste omand, siis näib Saksa abi olulisemalt lihtsamalt tulema kui Kreekasse. Samuti väitis see noormees, et horvaadid pidid üsna laisad olema.
Jaamas küsisin oma olematu horvaatia keelega teed hotelli, mille ma mõned tunnid varem olin telefoni teel horvaatia keeles reserveerinud. Horvaatia keeles tähendab seda, et inglise keel ei toiminud, vene keelt selle ebapoulaarsuse pärast ei tihanud kasutada, kuigi aeg-ajalt lasin mõned sõnad käiku ja oli abiks, ning tähtsamate punktide kinnitamiseks välkusid saksakeelsed sõnad, ühesõnaga kuidagi sai hakkama, kuigi pärast enam ei tea kuidas.
Jaamast öeldi, et tuleb otse minna, kuid nii jõudsin 7. polgubrigaadi tänavale, aga minu hotell oli 4. polgubrigaadi tänaval andmaks ülevaadet kohalike tänavanimede mitmekesisusest.
Hotell oli tubli rajoonikeskuse tagasihoidlike numbritubadega asutus ning toaaknast paistis kätte see, mille pärast ma olin lahkunud Lonely Planeti turvalistelt lehekülgedelt ning tulnud paika, kus turistid sagedasti ei käi. Esimesel õhtul oli küll ilm liiga pilvine, aga tegelikult paistis sealt Horvaatia kõrgeim mägi – Dinaara.
Jaamast öeldi, et tuleb otse minna, kuid nii jõudsin 7. polgubrigaadi tänavale, aga minu hotell oli 4. polgubrigaadi tänaval andmaks ülevaadet kohalike tänavanimede mitmekesisusest.
Hotell oli tubli rajoonikeskuse tagasihoidlike numbritubadega asutus ning toaaknast paistis kätte see, mille pärast ma olin lahkunud Lonely Planeti turvalistelt lehekülgedelt ning tulnud paika, kus turistid sagedasti ei käi. Esimesel õhtul oli küll ilm liiga pilvine, aga tegelikult paistis sealt Horvaatia kõrgeim mägi – Dinaara.
Kuna minu suur soov oli selle mäe otsa ronida mõne kohalikuga, siis eelnevalt leidsingi ühe kohaliku, kellelt üritasin e-kirja abil vajalikku infot hankida. Asjalik noormees viis ennast kohaliku ronimisinfoga kurssi ning lähetas mulle põhjaliku kirja, kus oli juttu giidist ja rohkest lumest ja dziibi üürimisest ning ta ise hindas enda vormi liialt kehvaks nii suure ettevõtmise jaoks. Mullegi hakkas see ettevõtmine ekpeditsioonina tunduma, kuid siis meenus vana tarkusetera, et kohalike info tuleb alati läbi vajalike filtrite lasta.
Eelneval õhtul uurisin hotellist võimalike busside kohta, aga väga asjalikku infot ma ei saanud. Järgmisel hommikul ärkasin varakult, ilm näis pilvine ning tundus mõeldamatu nii väikese mäe pärast nii vara tõusta, seega magasin edasi. Järgmisel ärkamisel sain siiski minema. Olin 3 võimalikust rajast valinud kõige kaugema, sest näis, et sinna saab maanteed mööda kõige lähemale. Hääletades jalutasin linna lähedale teeristi ning peagi korjas üks auto mu sealt peale ning viis oma 10 km edasi. Suurel maanteel oli autosid üsna hõredalt, aga siis tuli hoopis buss, võttis mu peale ning viis peatuse võrra edasi. Seal külas keerasin suure tee pealt ära. Küla vahel küsisin mitu korda teed, sest esialgu viis ta vales suunas, enne kui õigeks keeras. Kohalike andmetel oli Glavase külasse 7-10 km, ma ise olin umbes 6 km arvestanud. Aga selge oli see, et hääletada ei olnud sellel teel kedagi. Kerge sörgiga läks tee üsna kiirelt ning läheneva mäe kõrval oli kahel pool teed imetleda selline nähtus nagu tammevõsa. 200 m enne küla sõitis mööda ainuke auto, aga siis polnud enam hääletamisel mõtet.
Küla näis magavat, aga küla poolt kaasa antud laviinikoerad olid mind ootamas. Kuna minu plaan oli soolotraavers teha, siis üritasin nad tagasi hurjutada, aga ebaõnnetunult. Peagi vajusid nad siiski ära, küllap mõistes, et saan kenasti ka ilma nendeta hakkama. Poolel maal, aga olid tüübid mul taas kannul ning kadusid mõne minuti pärast taas. Seekord arvasin, et nad on teel lähedal asuvasse majapidamisse. Pisut enne tippu, seal, kus algasid esimesed lumelaigud, oli koerad jälle kohal, küllap selleks, et tõestada, et nad tõesti on laviinikoerad. Lund nähes asusid nad kohe püherdama ning lund sööma. Kui muidu lonkisid nad viksilt ja viiskalt mu kannul, siis tippu eel rühkisid nad mööda, kui ma pildistamiseks peatusin. Grupifotot nad kuigi tõsiselt ei võtnud, aga mu nappi lõunat olid nad varmad jagama. Peale mõningat kahtlust otsustasin sama rada mööda laskuda, sest ma ei olnud kindel, mis need koerad omapead teisel pool mäge peale hakkavad.
Eelneval õhtul uurisin hotellist võimalike busside kohta, aga väga asjalikku infot ma ei saanud. Järgmisel hommikul ärkasin varakult, ilm näis pilvine ning tundus mõeldamatu nii väikese mäe pärast nii vara tõusta, seega magasin edasi. Järgmisel ärkamisel sain siiski minema. Olin 3 võimalikust rajast valinud kõige kaugema, sest näis, et sinna saab maanteed mööda kõige lähemale. Hääletades jalutasin linna lähedale teeristi ning peagi korjas üks auto mu sealt peale ning viis oma 10 km edasi. Suurel maanteel oli autosid üsna hõredalt, aga siis tuli hoopis buss, võttis mu peale ning viis peatuse võrra edasi. Seal külas keerasin suure tee pealt ära. Küla vahel küsisin mitu korda teed, sest esialgu viis ta vales suunas, enne kui õigeks keeras. Kohalike andmetel oli Glavase külasse 7-10 km, ma ise olin umbes 6 km arvestanud. Aga selge oli see, et hääletada ei olnud sellel teel kedagi. Kerge sörgiga läks tee üsna kiirelt ning läheneva mäe kõrval oli kahel pool teed imetleda selline nähtus nagu tammevõsa. 200 m enne küla sõitis mööda ainuke auto, aga siis polnud enam hääletamisel mõtet.
Küla näis magavat, aga küla poolt kaasa antud laviinikoerad olid mind ootamas. Kuna minu plaan oli soolotraavers teha, siis üritasin nad tagasi hurjutada, aga ebaõnnetunult. Peagi vajusid nad siiski ära, küllap mõistes, et saan kenasti ka ilma nendeta hakkama. Poolel maal, aga olid tüübid mul taas kannul ning kadusid mõne minuti pärast taas. Seekord arvasin, et nad on teel lähedal asuvasse majapidamisse. Pisut enne tippu, seal, kus algasid esimesed lumelaigud, oli koerad jälle kohal, küllap selleks, et tõestada, et nad tõesti on laviinikoerad. Lund nähes asusid nad kohe püherdama ning lund sööma. Kui muidu lonkisid nad viksilt ja viiskalt mu kannul, siis tippu eel rühkisid nad mööda, kui ma pildistamiseks peatusin. Grupifotot nad kuigi tõsiselt ei võtnud, aga mu nappi lõunat olid nad varmad jagama. Peale mõningat kahtlust otsustasin sama rada mööda laskuda, sest ma ei olnud kindel, mis need koerad omapead teisel pool mäge peale hakkavad.
Matk oli kaunis ning tipuraamatu järgi on nädalavahetusel seal ka rahvast liikumas. Tol päeval ei olnud küll peale minu ja koerte kedagi. Tagasi külas, õnnestus seekord koerad ära rääkida ning nad lonkisid koju tagasi, kui mina plätud taas tossude vastu vahetasin ning suure tee poole jooksma asusin. Hommikupoolne pilvisus oli muutunud pärastlõunaseks leitsakuks ning käia oli liiga palav, joostes oli õnneks natuke tuult ka. Imeliselt intensiivne rohelus lausa pimestas taamal olevate mägede taustal. Just siis, kui tagasitee hakkas liiga pikk tunduma, tulid 2 autot ning esimene UNRHC tähistusega korjas mu peale ning viis hotelli ukseni. Tegu oli ametnikega, kes oli tagasiteel Unista külast. Unista on pisikene Bosnia küla, kuhu ainuke tee viib läbi Horvaatia. Küla nimi kohalikus keeles ei ole sugugi nii sama kaunis kui eesti keeles, tähendades mitte midagit – need olid olnud türgi vallutaja sõnad üle kuru vaadates.
Järgmisel päeval plaanisin Krka rahvusparki külastada, kuid ilm oli liialt pilvine ja päeva peale ka vihmane. Veetsin rahuliku päeva Shibenikus ning käisin horvaatia keeles juuksuri juures. Järgmiseks päevaks lubatud kehva ilma asemel oli poolpäikeseline ilm ning teoks sai külakäik Krka rahvusparki, mis on tuntud oma jugade poolest.
Öise bussiga sõitsin Dubrovnikusse. Kohalik perehostel oli igati tore. Hommikul kel 10 jagati lahkelt tervisenapsu ning lõunaks pakuti kodust oasuppi kui juhtusid pereisa roostes prantsue keelt lihvima. Aga nagu olingi kartnud oli turismist mul selleks ajaks küllastus ning olin rahul, et juba järgmiseks õhtuks olin oma tagasisõidupileti vahetanud. Dubrovnik oli vaatamata maikuule juba paksult turiste täis ning sõjas rohkelt tabamusi saanud vanalinn oli kaunilt restaureeitud, nähes väljaliiga viks ja klanitud ning igav võrreldes Splitiga.
Öise bussiga sõitsin Dubrovnikusse. Kohalik perehostel oli igati tore. Hommikul kel 10 jagati lahkelt tervisenapsu ning lõunaks pakuti kodust oasuppi kui juhtusid pereisa roostes prantsue keelt lihvima. Aga nagu olingi kartnud oli turismist mul selleks ajaks küllastus ning olin rahul, et juba järgmiseks õhtuks olin oma tagasisõidupileti vahetanud. Dubrovnik oli vaatamata maikuule juba paksult turiste täis ning sõjas rohkelt tabamusi saanud vanalinn oli kaunilt restaureeitud, nähes väljaliiga viks ja klanitud ning igav võrreldes Splitiga.
Järgmisel korral katsun ilma matkatarveteta reisile mitte minna, siis on võimalik matkale minna turismi asemel.
Aga Edinburg võttis mind vastu sooja ja tuulise ilmaga ning umbes taolist lubab ka pühapäeval. Täpselt sellist nagu vaja ei oleks. Siiamaani kahtlen, kas peaksin üldse jooksma minema. Jalg on kord parem, kord halvem, tehes mõnikord valu enne, mõnikord pärast jooksu, mõnikord jooksu ajal, kord kõrgemal, kord madalamal, kord siin, kord seal ning mõningatel juhtudel isegi teises jalas umbes sama koha peal. Kui mu ammune eesmärk oli joosta 3h22m10, siis hetkel enam väga plaani ei olegi, sest tõesti ei kujuta ette, mis jalg teeb, kas hakkab valutama, 3., 33. või üldse mitte. Lähen lihtsalt proovin.
Peagi ma mõned pildid Horvaatiast.
Paik vihmaseks pärastlõunaks 