Pärast mõnda päeva Genfis tuli taas nädalavahetus, sain ühe tuuril käinud sõbra kampa ning asusime varahommikul mööda Shveitsi tasuta kiirteed(v.a. 400-kroonine aastamaks, mis on imeodav, aga siiski kleebitakse sageli kiirteekleepekas huulepulga abil, et seda saaks autode vahel vahetada) Alpide poole teele. Kuna lubas erakordselt sooja päeva otsustasime lähema variandi kasuks ning ronisime Grand Lui otsa. Tõusu oli 1900 m ning juba pool 9 kui suuskadele saime oli T-särgi ilm. Ei tea, kas eelnevast suusatuurist või kuumast päikesest tulenevalt oli liikumine pisut vaevarikas. Peale paaritunnist tõusu otsustasime siiski veel ühe lumekühmu otsa ronida ning juhuslikult osutus see lumekühm oma 600 meetrit kõrgeks ning selle varjust ilmus tipp, mis ei olnud sugugi see majesteetlik mägi pisut vasakul, mida meie olime kaardi puudumisel tipuks pidanud. Nüüd juba liiga lähedal, et käimata jätta, vaatasime tipust, kuidas grupp ekstremiste Aiguille d´Argentière´i ca 50-kraadisest põhjaseinast alla suusatas ning seejärel alustasime oma mõnusat 30-35-kraadist laskumist.
Õhtul oli väsimus just nii palju suur, et tundus mõeldamatu järgmiseks päevaks mõni mägi valida ning taas kord kell 5 hommikul ärgata, seega said järgmise päeva märksõnadeks kiirustamata hommikusöök, külaskäigud ja kino.
Möödaminnes pisut kevadvärve ja -värvitust Genfist
Esmaspäeval tegin veel ühe kevadise suusatuuri lumel ja lilledel ning siis algasid Euroopa lennunduspäevad
Need lennunduspäevad algasid juba varem, aga eks teiste häda jäi enne oma lendu pisut kaugeks. Esmaspäeva õhtust kolmapäeva hommkuni raiskasin hulgaliselt aega arvutis ning lennujaamas ja piletimüügipunktides. Nimelt oli Prantuse raudteevõrk streikimas ning enamikke vähestest rongidest ei saanud internetis reserveerida ning sama seis oli ka üle kanali sõitvate praamidega – kaustusele võeti elava järjekorra põhimõte. Kuna rongipiletid olid SNCF müügipunkti andmetel lootusetu defitsiitkaup, siis saabus pärast lennupileti ümberregistreerimist reedeks, päevaks, mil pidin Inglismaal tööd alustama, suur rahu. Ees ootas veel kaks vaba päeva, ning tegin juba ronimisplaane, kuid töökohast avaldati siiski pisut survet ning kahjuks hakkas rongipiletite broneerimissüsteem jälle tööle ning pileteidki oli saadaval. Kuna ma ei soovinud osaleda Eurostari hiigelkasuminädalas, ostsin rongipiletid Genfist-Calaisse ning väikese ajavaruga ka pileti Inglismaa poolel, sest sealsed piletid on hiljemalt ööpäev ette ostes rohkem kui poole odavamad kui reisimise päeval ostes.
Järgmisel päeval aga juhtus, et lennukid hakkasid lendama. Oma koti- ja rongipiletikoorma all astusin igaks juhuks lennujaamast läbi ning pool tundi hiljem , olles registreerimissabas end ette kaubelnud ning interneti teel oma hirmkalli rongipileti tühistanud, leidsin end pooltühjast lennukist. Selleks ajaks kui mu rong Genfist väljunuks, olin ma juba Inglismaal, ööpäev varem, kui rongiga oleks jõudnud. On ikka imeväärseid leiutusi. Sellega said lennunduspäevad minu jaoks läb ning on üsna üllatav kuulda, et mõnede inimeste jaoks kestavad need siiani.
Rukki linnakeses on kevad, päike paistab, turiste on palju. Jõudumööda käin jooksmas, et Edinburgi maratoniks valmistuda. Siin on lõputult nudiks näsitud rannakarjamaid, kus lambasita vahel pehmel pinnasel jooksmist nautida või avalikke jalgradasid, mis teinekord pea inimeste õuedest läbi viivad ning tekitavad eksimise kahtlust. Pärast suusapausi ning suurt kevadet nautides jooksin Bristolis mõnuga üle kahe tunni ning suurepärasele enesetundele mõjus üllatavalt õhtune vajadus põlveproteesi järele. Õnneks läks see jälle üle, kuid olen taas oma tavapäraste tund kuni poolteist jooksuotsade juures tagasi, aitab sellestki.
Sporditeemadel mõtiskledes: kontrollimata andmetel on miljon eestlast võitnud 37 olümpiamedalit ning miljard indialast 16 olümpimedalit. Huvitav, miks indialased sporti ei armasta? Võib-olla ei ole hinduistidel vajadust kellestki parem olla, võib-olla on neil seal liiga palav, et end liigutada, võib-olla peavad nad tegelema elementaarsemate asjadega kui sportlik tühikargamine, mine sa tea