Enne suusajutu juurde asumist paari sõnaga Birminghamist ja enne Birminghami veel pisike seik Hednesfordist. Nimelt nägin seal sellist Inglismaa kohta ebatavalist nähtust nagu sisselagenud katusega puitehitist. Kui Eestis võib neid vanade talukohtade märkijatena küll ja küll näha, siis Inglismaal, kus puitehitis iseenesest on juba haruldane nähtus, tegi see kuuririsu end üsna tähelepanväärseks.
Miljonilinn Birmingham on Ühendkuningriikide suuruselt teine linn. Lonely Planeti kirjeldus ütles, et pikema süvenemiseta võib Birmingham näida vabaõhu ostukeskusena. Päris tabavalt öeldud, suure linna kohta üllatavalt väikeses kesklinnas andsid tooni laiad jalakäijate tänavad ning nende äärsed poed ning omavahel ühendatud suured klaasist kaubanduskeskused. Puid oli märkimisväärselt vähe ning vanade majade puudumine pani mõtlema Blitzile( http://en.wikipedia.org/wiki/The_Blitz ). Birmingham meenutas mulle Berliini – mõlemat kirjeldaks arhitektuuripärlitega suurte kõledate linnadena, mille hubasuse tunda saamiseks tuleks ilmselt aega pühendada.
Aga nüüd sellest, kuidas ikkagi Zermattis käimata jäi. Zermatt on küla, kuhu autoga ei sõideta, autod jäetakse mõned kilomeetrid allpool asuvasse Täschi külla, mille peamiseks majandusvaldkonnaks on parklamajandus. Meiegi jätsime ühe auto Täschi ning teisega sõitsime üht kõrvalteed pidi kuni lumeni, et tõusta Täschhütte´sse(Täschi mägihotell). Esimese päeva paar tundi ning 800 meetrit tõusu oli parajaks soojenduseks. Järgmisel päeval läks asi tõsisemaks. Kui neljapäeva hommiikul olin ma Inglismaal, siis laupäeva keskpäeval olin ma 4200-meetrise mäe tipus umbes 15+ kilose kotiga ning enesetunne oli vastu ootusi hea. See oli mu esimene neljatuhandene punase veini pudel kotis, mitte, et ma neid valge veiniga oleks varem roninud. Aga miks ta mul kotis oli? Olin küll plaaninud ta kuni Britanniahütte´ni teistele üllatuseks kaasa vedada, aga esimesel õhtul hakkasin siiski kahtlema, sest ees ootas 1700 meetrit tõusu ning pikk päev. Seega panin ta esimesel õhtul märkamatult meile määratud lauale. Esialgu imestasin teiste olematu reaktsiooni üle, kuid peagi taipasin, et nad peavad seda omanike kavalaks lükkeks meid kallist veini jooma meelitada. Tegu oli küll prantsuse veiniga ning kohalikud olid shveitsi veinid, kuid see pisiasi ei leidnud tähelepanu ning minu paar tagasihoidlikku pakkumist vein avada, lükati erinevate ettekäänetega tagasi. Mulle tegi olukord liialt nalja ning kiusatus oli suur sama pudel järgmisel õhtul uuesti lauale panna, seega ma ei reetnud pudeli päritolu ning panin ta jälle kotti tagasi.
Pärast 9 ja poole tunnist täistööpäeva ning Alphubeli tippu jõudsime Britanniahüttesse, mis vaikse Täschütte kõrval on kihav sipelgapesa. See tõstukitega üsna lihtsalt ligipääsetav ehitis pidi olema Shveitsi enam külastatavaid mägihotelle. Kord oli kõva nagu lasteaias – hommikul 5.30 järgnes vaiksele koputusele ´guten morgen´ ning tulede süütamine. Hommikusööki jagati poole tunni jooksul.
Kui uuesti oma veinipudeli välja võtsin, siis arvati esialgu, et panin selle eelmisest ööbimiskohast pihta. Läks natuke aega enne kui aru saadi ning mu austerallanast sõbranna, kes pidi midagi maha magama, üritas selle pudeli eest isegi maksta, aga talle seletati, et see ei ole nende vein. Ainuke, mille eest siiski maksta tuli, oli võõra pudeli alla viimine – 2SFr. Aga veini joomine kõrguses on kahtlase väärtusega tegevus, sest väga raske on hommikul aru saada, kas peavalu tuleb veinist või kõrgusest.
Et maailm, eriti mägedemaailm on väike, tõestas üks kuuldud tuttav hääl ning peagi ajasin juttu ühe hea prantsuse sõbraga, kes oli läbi viimas Cern-i suusaklubi väljasõitu. Päris sama mäe otsa me järgmisel päeval ei roninud. Nemad üritasid Strahlhorni ning meie ronisime sel väga külmal päeval Rimpfischhorni talvetipule ehk siis ühele lumisele künkale kaljusest tipust 200 meetrit allpool. Tõusul kogetud käre külm ning eelmise päeva pikkus olid rohkelt energiat kulutanud, nii jäi põhitipp üritamata, kuigi kassidega oleks see kenasti tehtav olnud. Laskudes tulid peagi ka pilved peale ning pärastlõunal alanud lumesadu tegid korrektuure edastistes plaanides. Erinevate lumekoguste jaoks olid erinevad plaanid, kui lõpuks läks ikka pisut teisiti.
Esialgse plaani järgi pidime sel päeval Britanniahüttest Monterosahüttesse minema. Clara tundis end hommikul üsna kehvasti ning tema otsus oli Saas-Fee suusaradade kaudu alla tagasi laskuda. Kuna ka järgmiste päevade ilmaennustus oli ebamäärane, siis läksime esimese kuruni plaaniga, et 2 meist laskuvad Zermatti ning 3 üritavad Monterosahütteni jõuda. 20 cm värsket lund, varakult saabunud pilved ning minu poolt Britanniahütesse unustatud asjad tegid plaanidesse järjekordsed muudatused. 3 meist laskusid Adlerpassi kuru kaudu Zermatti ning pöördusid koju tagasi. Mina ja Laurent, kel oli plaan päev kauemaks jääda, ronisime kuru kõrval olnud Strahlhorni tippu, küll mööda harja jala mitte suuskadel, sest kehva nähtavuse ning värske lume tõttu ei hakanud me ainult kahekesi suusajälge ajama. Kurul tagasi pöörasime suusaninad taas Britanniahütte poole, et seal kolmas öö veeta.
Järgmiseks viimaseks päevaks plaanitud Rimpfischhorni päris tipp ning Allalinhorn oli pisut palju ning nii jäid mõlemad tegemata. Kuhjuma hakanud väsimuse ning eelmise õhtu esimese peavalu järgselt oli paras aeg Saas-Feesse laskuda, et sealt efektiivse Shveitsi ühistranspordiga tagasi Genfi sõita.
Paik vihmaseks pärastlõunaks 