Olen teel päikselisest Sheffield´ist loodetavasti sama päikselisse Bristolisse, et paar päeva puhata enne järgmist tööotsa. Kuigi tänane suursündmus leiab aset hoopis Põhja-Inglismaal Newcastle´I ja Carlisle´I joonel ehk siis Hadriani müüril. See vana Rooma impeeriumi omaagset põhjapiiri tähistanud kaitseehitis on täna õhtul tuledemängu pealavaks. Paarikümne minuti jooksul rändab tulesignaal järgemööda süttivate lõkete ja tõrvikute abil idarannikult läände. Kahjuks toimub see lühike etendus kella 18 paiku ning minu esialgsed mõtted minna jäid lihtsalt ajanappuse taha – nii vara ei oleks ma kohale jõudnud, sest Sheffieldist päris põhja on mitu head tundi rongisõitu. Muide Hadriani müür ei järgi tänapäevast Inglismaa ja Shotimaa piiri, vaid asub täielikult Inglismaal, olles viimati nimetatust 10 kuni 100 km lõunapool. Loobusin ka sel nädalavahetusell toimuvast Sheffieldi Seiklusfilmide Festivalist, sest mind enim huvitanud filmid olid mulle sobimatul ajal ning nüüd ootab mind Bristolisse jõudes ees kiire riietevahetus ning seejärel satun kellegi 40-aastasele juubelile. Mitte ainult, et ma ei ole seda inimest oma elus näinud, vaid ma lähen sinna haldjakostüümis, mille üks Bristoli sõber mu jaoks välja valis ning mida ma samuti ei ole varem näinud.
Aga tagasi pealkirja juurde. Kui eestimaine kampaania ´Teeme ära´on maailmas populaarsust kogumas ning otsapidi isegi Indiasse ulatub, jääb üle vaid loota, et kuuldused on juba ka Inglismaale jõudnud või peagi seda tegemas. Sest mis seal salata, sageli on need kaunid voogavatel küngastel hekkidega ääristatud külavaheteed lähedalt nähes ühed räpaaugud, suurtest teedest rääkimata. Mitte, et ma Euroopat hästi tunneksin, aga siinkohal julgeks küsida, kas mujal Euroopas nii räpaseid teeääri kohtab? Seega, inglased, tehke ära!
Vahepala: peatume Derbys, siinse jalgpalliklubi Derby County endist väravavahti Mart Poomi ei ole perroonil jalutamas näha
Samas tekib küsimus, et kui inglased on sellised laisad ja lohakad, kust tuleb ikkagi nende rikkus. Oma töö seisukohast olen alati mõelnud, et kust tuleb see lisaväärtus, mille eest mulle palks makstakse, sest minu tööks on aidata elada kellelgi, kes enamasti ei tööta. Seega mitu inimest, kes riigile midagi ei anna. Antud juhul ja eks ka mujal, läheb asi veel kaugemale. Mu kliendi isa ei paistnud töötavat, kuigi pensioniealine ta ei paistnud, emal ja õelgi olid sellised töökohad, mis nii mõnelgi päeval lasid neil päeva ajal kohal olla(mitte, et nad oleks õhtul töötanud). Minul oli sellest muidugi lihtsam, aga siiski, kust tuleb raha? Nad ei saa ka ida-eurooplase arvel liugu lasta, sest ma ju ka ei tooda midagi, lihtsalt kulutan inglise riigi raha ning et riigil peab seda palju olema ja kuluma, näitab minu selja taga olev üha laienev kontor. Lisaks kontorile, kes korraldab, aga samuti midagi ei tooda, tuli mul igal hommikul kaheks tunniks appi teine hooldaja ühest teisest firmast, kes samuti midagi ei tooda. Lõbusam ja lihtsam, aga samas saaks sama asja üksinda sama kiiresti tehtud kui mitte kiiremini, sest lobisemisele kuluks vähem aegaJ Ning kuidas ikkagi saab, et see vähe töötav inglise keskklass sõidab ringi uhkete autodega ning käib puhkusel. Kuid kuulduste järgi elab Euroopa põllumees, kes kõvasti tööd rabab ning toodab seda, mida me kõik esmajoones igapäev vajame, ära vaid riigi toetuste abil? Paistab, et mul on veel liiga vähe halle juukseid, et maailma asjadest päriselt aru saada.
Vahepala: inglise pubides on täna paljude silmad vaatamas Inglismaa ja Shotimaa vahelist rugbymatshi.
Aga pärast paaripäevast puhkust ootab mind London ning uus nädalane tööots.
Rongist Birminghami ja Bristoli vahelt kuulates Uno Loopi
Paik vihmaseks pärastlõunaks 