Pärast pikka puhkust on mind esmakordselt lähetatud põhja nagu Kesk-Inglismaad asustuse seisukohalt kutsuda võib, sest ega Põhja-Inglismaal suurt asustust enam ei ole. Paiknen Sheffieldi lähedal piskieses asulas nimega Laughton Common. Kolme minuti kaugusel asub naaberküla nimega Laughton-en-le-Morthen. Nimedega ei ole siinkandis tagasi just hoitud. Raske on mul ennast ette kujutada pidevalt elamas pisikeses maa-asulas 2×3 murulapiga majakeses. Olgu siis juba (suur)linn või päris maamaja. Aga küllap panevad majanduslikud võimalused ühtteist paika, sest ega kinnisvara Inglismaal odav ei ole ning ilmselt ollakse nii harjunud, sest selliseid piskikesi murulapiga või –lapita majakesi on siin kõikjal ja küllaga.
Igatahes teadis mu Prantsuse sõber, kes on pärit Thiers´ist, ühest Keskmassiivi väikelinnast – Prantsuse noapealinnast -, et Sheffield on Inglismaa noapealinn ning üks Inglise sõber kinnitas seda infot.
Pika puhkuse jooksul sai küll palju ringi liigutud, aga alati olin ma tuttavas keskonnas, kas mõne sõbral külas, kodus, matkal, mägedes, suuskadel ning kuigi seekordne sissesulamine oli läbi aegade üks lihtsamaid, oli esimesel päeval moraalselt väga raske uuesti töömeeleollu saada, mitte töö tegemise pärast, vaid vööras keskonnas olemise pärast. Kuigi nädalavahetusel oli vaba aega palju ning tundus, et nii vene keele õpiku kui ka Krossi ´Kolme katku vahel´ jaoks jääb aega rohkelt, siis täna oli argipäev, mil tüdruksõber polnud majas ning kohe oli terve päev tegemist täis.
Pärast poolteistkuust pausi käisn jooksin laupäeval 20 minutit, otseselt valus ei olnud, kuid päris ära unustada oma vasakut jalga veel ei saa. Täna käisin uuesti nüüd juba pisut üle poole tunni, aga usun, et Edinburgi maratonil osalemine on jätkuvalt kahtlane. Eks lähinädalad näitavad.
Paar päeva Inglismaal enne tööle asumist möödusid valdavalt puhkusest taastumise tähe all. Päev Bristolis ning poolteist edelarannikul inglise alalõpmata kestvat kevadet nautides läksid imekähku ning suuremat varju ei heitnud sellele ka asjaolu, et mu arvuti oli sel ajal raskel kuid edukal viirustest vabanemise operatsioonil minu vanade tuttavate arvutiparandajate juures. Peenike juut ja paks patsiga iirlane tunnevad mu arvutit juba nägupidi. Tutvustele vaatamata läks see maksma umbes kolmandiku arvuti hinnast. Õnneks sain päev hiljem seletamatutel asjaoludel umbes niisama palju palka aja eest, mil ma päevagi ei töötanud, seega loksus kõik kenasti paika.
Paar pilti autovabast külakesest nimega Clovelly. Nõlval asuvas külakeses on loobutud ajaloolistest eeslitest(eeslikesel on raske) ning nende asemel on kasutusel puust kelgud. Mõtlesin kaua, aga välja mõtlesin, et kuidas on lahendatud üles vedamise probleem. Nimelt ei veetagi midagi üles. Kui elad küla keskel, siis sõidad kelguga sinna ülemisest parklast. Ning kui vaja midagi ära viia, siis sõidad kelguga alumisse parklasse, kust kohalikud ning jõuetumad turistid saavad autoga ülesse. Ka tühjad kelgud veetakse ülemisse parklasse valmis järgmist allasõitu ootama.
Paik vihmaseks pärastlõunaks 