Tormilist ja käredat vabariigi aastapäeva! Näe, inglased peavad täna tööle minema, ei mingit riiklikku püha! Samas kui meie tähistame inglaste rahvuspüha ehk siis St. George´i päeva 23. aprillil kauni tulemänguga ning inglastel pole ikkagi vaba päeva.
Aga lühidalt veel sellest, mis Prantsusmaal ja Shveitsis pärast maratoni juhtus.
Ega tegelikult midagi ei juhtunudki, kõik läks nii nagu pidi ning üritasin sellesse viimasesse nädalasse veel nii palju talve toppida kui võimalik. Seega ei tulnud puhkamisest ja taastumisest midagi välja, sest kas oli ilm liiga ilus, et suusatama mitte minna või oli juba ammu eelnevalt selles kokku lepitud.
Esmaspäeval pärast maratoni sõitsin murdmaad ning täitsa mõnus oli, järgmisel päeval käisin pisikesel telemark-suusatuuringul mitte küll mägedes vaid ühes pisikeses suusakeskuses, selleks, et pärastlõunal tõstukitega edasi lustida. Aga tuli välja, et ühest tõusust ja laskumisest oli selleks päevaks küll. Jalad olid jätkuvalt jõuetud.
Kolmapäeval sõitsin Lausanne´i, et ühe Shveitsi sõbraga 3 päevaks mägedesse suusatma minna. Laurent on sündinud shveitsi-itaallasest ema ja shveitsi-sakslasest isa lapsena, kuid kasvanud prantsusekeelsetel aladel. Lisaks kiviraiduri ametile õppis ta hiljuti ka osteopaadiks, mis on pisut füsioteraupeudi moodi elukutse. Vaatamata kehvapoolsele ilmaennustusele said meile osaks kaks kaunist pärastlõunat, millest esimesel olime vaevalt paarsada meetrit tõusnud, kui astusime läbi viimasest tsivilisatsiooni kantsist ehk siis mägiküla restoranist. Õhtupoolikul jõudsime ühel piiril olevale kurule ning laskusime Prantsusmaale, kus paiknevast väikesest mägionnist leidsime eest kaks pariislast. Mõnus fondüü ja küdev ahi olid küll abiks, kuid majast õue minnes tundus siiski, et välja on nii mõnus soe:) Järgmisel hommikul tõusime uuesti samale kurule, sest väga halva nähtavuse tõttu ei hakanud teiselt poolt kaarega minema. Enne kuru olime üsna kahtlevad oma asukoha suhtes, kuid pisut edasi läks nähtavaus paremaks ning kurult laskusime speleoloogide onni, et seal kott tühjendada ning ilusamat ilma oodata. Ajaviiteks kaevasime lume alt välja katuseaknad ning keetsime lõuna. Pealelõunases kaunis päikesepaistes ning valdavalt tuule eest varjus tõusime läbi kauni maastiku ühte lähedal asuvasse tippu. Õhtul kaevasime ka ukse vabaks. Selleks tuli teisaldada umbes 4-5 kuupmeetrit lund, aga vähemalt ei pidanud akna kaudu sisse ja välja käima. Pärast kopsakat õhtusööki ning asjade kuivatamist lahtise kolde ääres, ootas õlgedest ase. Kui sageli on onnides madratsid, siis selles onnis olid hoopis õlekastid.
Järgmiseks hommikuks oli tähistaevas asendunud lumesajuga ning all orus ootas ees vihm.
Laupäeval olin taas murdmaasuusatamas. Esimese klassikasurtsu ajal kohtasin taas maratonistardis kohatud prantsuse sõpra ning leppisime kokku pärast kohvikus kohtuda. Seal oli lisaks ta naisele veel üks teine sõber, keda ei olnud ammu trehvanud ning muu jutu sekka poetas ta lause, et kuule su termos on minu käes. Mu vana hea lilla termos, mida ma juba mitu aastat otsin, tuli taas päevavalgele! Eks kättesaamisega läheb veel aega! Pärastlõunal tiirlesin erinevate Cerni suusagruppide vahel ning ootasin päeva kõrghetke ehk suusatantsu. Rootslane Lennart on suusatantsu suur propageerija, aga kuna teised juhendajad sellest vähem hoolivad, siis ta igal laupäeval tehnikat üles ei sea. Aga eelmisel laupäeval olin seda eraldi palunud ning uskuge mind, pool tundi suusatantsu ajab naha ikka korralikult soojaks.
Pühapäeval jättis mu sakslannast sõbranna oma 2 last isaga koju ning üritasime ronida Mont de Grange´i otsa. Tipp jäi küll tegemata, sest harjal oli väga kõva tuul, aga laskumine oli suurepärane. Värskes kõval põhjal olevas puuderlumes oskavad ka meiesugused keskmised suusatajad ilusaid jälgi teha. Laskumise lõpus suusatasime mööda ühe ülevalpool kohatud vana imearmsast mägimajast ning tegime pisut asja, mille peale lahke onu meid klaasile siidrile kutsus. Kuna Bea kiirustas tagasi klaveritundi, siis ei hakanud me saapaid ära võtma, vaid jõime terassil soojas veebruaripäikeses.
Esnaspäeval jõudsin veel korra murdmaasuusatama ning õhtul veetsime kolm tundi Genfi lähedal Prantsusmaal ühes kaubanduskekuses oleval uuel suurel ronimiseinal. Alles pärast mitmendat köetäit läksid sakslanna Bea ning austerlanna Clara minu ronimiskordade ajal üle saksa keelele, muul ajal käitusid aga korralikult ning rääkisime ühises prantsuse keeles. Väga mõmus oli üle mitme aasta taas ronida.
Aga lühidalt veel sellest, mis Prantsusmaal ja Shveitsis pärast maratoni juhtus.Ega tegelikult midagi ei juhtunudki, kõik läks nii nagu pidi ning üritasin sellesse viimasesse nädalasse veel nii palju talve toppida kui võimalik. Seega ei tulnud puhkamisest ja taastumisest midagi välja, sest kas oli ilm liiga ilus, et suusatama mitte minna või oli juba ammu eelnevalt selles kokku lepitud.
Esmaspäeval pärast maratoni sõitsin murdmaad ning täitsa mõnus oli, järgmisel päeval käisin pisikesel telemark-suusatuuringul mitte küll mägedes vaid ühes pisikeses suusakeskuses, selleks, et pärastlõunal tõstukitega edasi lustida. Aga tuli välja, et ühest tõusust ja laskumisest oli selleks päevaks küll. Jalad olid jätkuvalt jõuetud.
Kolmapäeval sõitsin Lausanne´i, et ühe Shveitsi sõbraga 3 päevaks mägedesse suusatma minna. Laurent on sündinud shveitsi-itaallasest ema ja shveitsi-sakslasest isa lapsena, kuid kasvanud prantsusekeelsetel aladel. Lisaks kiviraiduri ametile õppis ta hiljuti ka osteopaadiks, mis on pisut füsioteraupeudi moodi elukutse. Vaatamata kehvapoolsele ilmaennustusele said meile osaks kaks kaunist pärastlõunat, millest esimesel olime vaevalt paarsada meetrit tõusnud, kui astusime läbi viimasest tsivilisatsiooni kantsist ehk siis mägiküla restoranist. Õhtupoolikul jõudsime ühel piiril olevale kurule ning laskusime Prantsusmaale, kus paiknevast väikesest mägionnist leidsime eest kaks pariislast. Mõnus fondüü ja küdev ahi olid küll abiks, kuid majast õue minnes tundus siiski, et välja on nii mõnus soe:) Järgmisel hommikul tõusime uuesti samale kurule, sest väga halva nähtavuse tõttu ei hakanud teiselt poolt kaarega minema. Enne kuru olime üsna kahtlevad oma asukoha suhtes, kuid pisut edasi läks nähtavaus paremaks ning kurult laskusime speleoloogide onni, et seal kott tühjendada ning ilusamat ilma oodata. Ajaviiteks kaevasime lume alt välja katuseaknad ning keetsime lõuna. Pealelõunases kaunis päikesepaistes ning valdavalt tuule eest varjus tõusime läbi kauni maastiku ühte lähedal asuvasse tippu. Õhtul kaevasime ka ukse vabaks. Selleks tuli teisaldada umbes 4-5 kuupmeetrit lund, aga vähemalt ei pidanud akna kaudu sisse ja välja käima. Pärast kopsakat õhtusööki ning asjade kuivatamist lahtise kolde ääres, ootas õlgedest ase. Kui sageli on onnides madratsid, siis selles onnis olid hoopis õlekastid.
Järgmiseks hommikuks oli tähistaevas asendunud lumesajuga ning all orus ootas ees vihm.
Laupäeval olin taas murdmaasuusatamas. Esimese klassikasurtsu ajal kohtasin taas maratonistardis kohatud prantsuse sõpra ning leppisime kokku pärast kohvikus kohtuda. Seal oli lisaks ta naisele veel üks teine sõber, keda ei olnud ammu trehvanud ning muu jutu sekka poetas ta lause, et kuule su termos on minu käes. Mu vana hea lilla termos, mida ma juba mitu aastat otsin, tuli taas päevavalgele! Eks kättesaamisega läheb veel aega! Pärastlõunal tiirlesin erinevate Cerni suusagruppide vahel ning ootasin päeva kõrghetke ehk suusatantsu. Rootslane Lennart on suusatantsu suur propageerija, aga kuna teised juhendajad sellest vähem hoolivad, siis ta igal laupäeval tehnikat üles ei sea. Aga eelmisel laupäeval olin seda eraldi palunud ning uskuge mind, pool tundi suusatantsu ajab naha ikka korralikult soojaks.
Pühapäeval jättis mu sakslannast sõbranna oma 2 last isaga koju ning üritasime ronida Mont de Grange´i otsa. Tipp jäi küll tegemata, sest harjal oli väga kõva tuul, aga laskumine oli suurepärane. Värskes kõval põhjal olevas puuderlumes oskavad ka meiesugused keskmised suusatajad ilusaid jälgi teha. Laskumise lõpus suusatasime mööda ühe ülevalpool kohatud vana imearmsast mägimajast ning tegime pisut asja, mille peale lahke onu meid klaasile siidrile kutsus. Kuna Bea kiirustas tagasi klaveritundi, siis ei hakanud me saapaid ära võtma, vaid jõime terassil soojas veebruaripäikeses.
Esnaspäeval jõudsin veel korra murdmaasuusatama ning õhtul veetsime kolm tundi Genfi lähedal Prantsusmaal ühes kaubanduskekuses oleval uuel suurel ronimiseinal. Alles pärast mitmendat köetäit läksid sakslanna Bea ning austerlanna Clara minu ronimiskordade ajal üle saksa keelele, muul ajal käitusid aga korralikult ning rääkisime ühises prantsuse keeles. Väga mõmus oli üle mitme aasta taas ronida.
Aga veel üks lugu sellest, millist elu inimesed elavad. Üks Genfi sõbranna, kes töötab kindlustusfirmas, mis kindlustab kindlustusfirmasid ning mille kontor kolis Genfist Zürichisse, tegi kolimise kaasa ning sai hüvituseks aastapalga. Seda ära kasutades, üüris ta endale Zürichis aastaks üsnagi suure korteri, mille kuu üür on 3500 SFr! Kui mina viimati üüri maksin oli see Tartus ning 250 krooni. Üsna erinevad arvud:) Samas on tegu lihtsa inimesega, kes võib sattuda üksinda Ukrainasse jalgrattamatkale ning kui muud ei ole poest võtta, lepib hommikusöögiks pudeli õllega:)
Hiljem ka mõned pildid ja kui õnnestub isegi videod
Paik vihmaseks pärastlõunaks 