mu peale üks sakslane Cerni suusaklubist. Oli hirmus varane hommik, ma oleksin
soovinud, et see sõit palju kauem kestaks. Aga olime juba natuke peale 7 kohal,
kuigi start oli alles pool üheksa. Õnneks ei pidanud kohe välja minema, sai
mõnda aega autos uneleda. Viimaks kibeles sakslane siiski välja. Vedas, et lubatud 14 külmakraadi ei olnud kuskil, oli umbes –9. Kotti ära andes, kohtasin
taas soomlast ning WC järjekorras jälle. Stardikoridori sisenesin seekord pisut
õige aegsemalt, seega oli aega juttu ajada. Nimelt võtsin koha sisse ning
asusin ringi vaatama. Paar meetrit eemal märkasin ´Suusahullude´ kirjaga
suusakombinesiooni ning muidugi läksin juttu ajama. Olid kaks inimest Tartust
ning kuskil oli neid veel kaks. Suusahullude naisterahvaga panime paika ühised tuttavad ehk siis need, keda mina Suusahullude pundist tunnen. Järgmisel hetkel oli minu
kõrval seismas üks prantsuse sõber, kelle autoga ma oma viimasel
Transjurasienne´i maratonil käisin. Temagagi jõudis paari viimase aasta uudised ära vahetada.
Peagi anti ka
start ning esimesel kilomeetril tundsin, et reied, eriti parem on täitsa
jõuetu. Õnneks ei olnud palju enam jäänud🙂. Nii 5 kilomeetrit peale starti märkasin
ühte samasugust ISC suusakombet nagu mul ning muidugi polnud kahtlust, et olin leidnud
järjekordse eestlase, kellega sõidu pealt ka mõne sõna juttu puhusin. Mõnda
aega ta paistis siin ja seal, aga siis läks kaduma, ei teagi kas ette- või
tahapoole.
Laugetel osadel
ei olnud viga, andis libistada küll, aga 10 ja 20 km vahelised tõusud näitasid,
et ma olen tühjaks pigistatud sidrun, kel lõpuni aitab jõuda vaid kaine pea. Minu tempovõtmeks
sai ühtlane sõit, ei mingeid kiirendusi ega kaasaminekuid. Pigem kujuneski
see selliseks omas maailmas meditatiivseks sõiduks. Pead ei viitsinud iga
möödasõitja puhul tõsta ning ka pealtvaatajatega oli suhtlemist vähem. Kuna
sõitjaid oli 3 korda enam, siis kadus iga sõitja massi ning eelmise päevaga
võrreldavat kontakti publikuga ei tekkinud.
See-eest oli aega
mõelda omi mõtteid ning üritada meelde jätta muljeid. Samuti said paika mõned
harrastussportlase kriteeriumid. Nimelt oli hiljuti üks arutelu selle üle, kas
enamus harrastussportlastest ei kaldu mitte massitippsporti.
Ennast tubliks
harrastusportlaseks pidades järgin ma eelkõige reeglit, et sport ei tohi elu
segada. Samuti ei näe ma põhjust panna oma suuskade alla midagi kulukamat kui
kõige tavalisemad määrded, kulutamata raha eest võib parem sõpradele kingitusi
osta või kinno minna. Sest kui ma oma vanade näpu vahel määritud Visudega nii mõnestki paremini libisesin, siis pole ju katki midagi.
Peale esimesi
tõuse oli paarkümmend kilomeetrit suhteliselt siledat, aga vaatamata kõigele
hakkasin üldises voolus taha poole vajuma. Olen seda enne märganud ja märkasin
ka sel päeval , et tehnikat ja vastupidavust on, aga vaat jõudu ei ole. Samuti
imestasin, et kuidas jopedega vanad, kes oskavad vaid üht sammu, suudavad
lõputult mu kõrval püsida. Mõelda, kui nad veel suusatada oskaks, siis oleksid
nad ammu kaugel ees ära olnud.
Siis algas jälle
suur tõus. Tõusu alguses kohatud sõbra Pippo ergutus aitas küll, aga mitte
kauaks, tõus tuli ikka üsna pikkamööda. Aga tõustud ta sai ning taas kord tuli kauaoodatud laskumine.
Esimene kurv tuli veel ootamatult kui eelmisel päeval ning mets oli juba üsna
kindel maabumispaik, kui siiski imekombel suutsin selle kurvi kukkumata välja
võtta. Aga laskumised polnud sel päeval enam need. Massi läbimise tõttu oli
rada kiilaks nühitud ja kõrvale vallid, üsna keeruline oli. Eriti hulluks
kujunes üks suur laskumine kümmekond kilomeetrit enne lõppu, kus isegi sahaga
polnud võimalik pidurdada, sest laskumine oli piisavalt järsk ja jäine, nii
tuli õnnele lootes ja adrenaliini najal laskuda.
Viimased
kolmekümnel läks tempo nii aeglaseks, et isegi jõuluvana sõitis must mööda.
Kõht oli kogu aeg hirmus tühi ning üritasin söögipunktides end korralikult
täita. Nii tosin kilomeetrit enne lõppu tundsin, et kogu see sisseaetud magus
kraam ei taha enam hästi seeduda. Seega lõpetasin söömise ning lasin tempot
alla, sest üks korralik harrastussportlane teotaks oma maine igavaeseks kui tal
juhtuks rajal süda pingutusest pahaks minema.
Vaatamata
üliaeglasele tempole läksid viimased kilomeetrid ja ka kogu maraton üsna kiiresti.
Palju oli abi eelmisel päeval värskelt meelde tuletatud rajaprofiilist. Nii
oskasin ma viimase 15 kilomeetri tõusunukke oodata ning end nende jaoks hoida.
Ilma selle teadmiseta oleks mõni neist tõusudest võinud viia moraalse
laostumiseniJ. Kui varasematel aastatel olen viimasel 8
laugel kilomeetril leidnud taas uue mineku, siis seekord mitte, jätkasin
ühtlases langevas tempos. 3 kilomeetrit enne lõppu tuli tagant poolt hõige ´leivasupp´. Tegu oli sellesama varem kohatud ISC suusadressis mehega.
Kuuldavasti on see vana kinnipüüdjate komme hüüda ´leivasupp´. Ta libises
natuke eest ära, aga püüdma teda ei hakanud. Siis libisesin talle järele, aga
otsustasin tal võita lasta, sest tema rahulolu minu võitmisest oleks kindlasti
suurem olnud kui minu oma tema võitmisel. Aga 500 meetrit enne lõppu lasi ta mu ette
sõnadega ´daamid ees´ ning selle liigutuse peale ei sobinud enam vaidlema hakata.
Nii kanti lõpuprotokolli minust 3 sekundit kehvema ajaga Priit Truusalu.
Seekord ma
Corinne Favre´iga koos riideid ei vahetanud, tema oli seda juba ammu teinud.
Küll juhtusin juttu ajama kolme prantslannaga, kel plaan Tartu maratonile tulla
ning kui söögisaalis uuesti kokku juhtusime jätsin neile oma aadressi. Poole
söömise pealt sain sakslase sõnumi, et ta ka sööma tulemas. Olin pisut
pabistanud, et ta peab mind hirmus kaua ootama, sest ta rääkis hommikul
plaanist sõita umbes 15 km tunnis nagu tal Marcialongal oli kenasti õnnestunud.
Aga näe, aeg tuli tal pisut üle 6 tunni ning ta oli üsna pettunud, aga vähemalt
ei pidanud ta mind ootama.
Peagi peale
lõpetamist tuli sõnum, et minu aeg oli 5.45, seega sai eesmärk kenasti
täidetud, aga kohaga ma muidugi rahul ei olnud. Kui varasematel
Transjurasienne´idel on mu ajad olnud 6.16 ja 5.25, siis koht on ikka 20 ja 30
vahele olnud, aga nüüd 46. jätab siiski pisut soovida, aga eks selles peegeldub
ka minu teolik liikumine tol päeval. Samuti on näha kahe päeva kokkuvõttes kui
palju ma teisel päeval hävisin ning kui napilt läks kaotsi Ultratransi esikümne
koht, aga õnneks, et päris viimaseks ei jäänudJ(kuigi mehi jäi seljataha ca 25). Igatahes oli see
huvitav kogemus võistelda kahel järjestikusel päeval ning kindlasti on järgmine
kord juba kergem
Pealegi kui nüüd täpsemalt võistlusklassidesse süüvida, siis tuli ka
häid kohti. Konkurentsitult võitsin esikoha sõiduvahendite klassis ´Visu 10 aastat
ja vanemad´. Samuti olin üsna kõrgel kohal nende hulgas, kes tolle
nädalavahetusega oma talvise kilometraazhi mitmekordistasid.
Siit peaks nägema hr Truusalu koostataud rajaprofiili:
ftp://ftp.kernel.ee/pub/Suusk/Transju2010-76FT.gif
Tõusumeetreid olla kokku pea 1300!
Aga suusapidu oli ilus ning maastik võrratu, seega kutsun kõiki järgmisel aastal osalema, saab hea trenni Tartu maratoniks, kui kenasti puhata ja ära taastuda. Minu suur unistus oli päev pärast maratoni mitte midagi teha, aga kuuldavasti nii ei läinud, sest ilm oli ilus ning suusatama juhtusin ma ka järgmisel ja järgmisel ja järgmisel päeval ning puhkepäeva ei ole ette näha enne Inglismaale pagendamist.
Peagi ka mõned suusapildid paarist viimasest päevast.
Paik vihmaseks pärastlõunaks 