Viimased päevad on olnud üsna sündmusterohked, aga kõigest järgemööda:
Reedel Genfi tulles lendasin üle pika aja Estonian Airiga ning taas avastasin need vähesed eelised, mida ta pakub – tasuta Postimees ja Sirp(oli küll eelmise nädala oma) ning tasuta tassike teed või kohvi ja seda kõike eesti keeles.
Lennukiga sõitis ka Kalevi meeskond, enamus vanas heas villases kalevi dressis. Juhusliku kaasreisija kommentaar mustade meeste kohta näitas, et läheb ikka veel aega, kui eestlane hakkab värvilist inimest tavaliseks inimeseks pidama.
Arlanda lennujaamas tuli mu juurde üks küsitleja. Lennates Stokholmist Genfi lugesin ma samal ajal Horvaatia reisiraamatut(aitäh neile, kes selle mulle laenasid) ning tuli välja, et ka küsitleja oli Horvaatia päritolu, nii näitas ta mulle kaardil mõned ilusad kohad.
Genfi lennujaamas olid mul vastas mu suusad koos ühe sõbra ja autoga ning nii sõitsime otse Juura mägedesse, la Vattay murdmaasuusakeskusesse – minu siinsetele koduradadele. Pehmes lumesajus proovisin oma klassikasuuski. Esimestel sammudel tundus tegu olevat nukuvarustusega. Matkasuuskade ning Eestis kasutatud vana varustuse kõrval tundus kõik imekerge ja tilluke. Piirdusin ca viie kilomeetriga, kuigi meelsasti oleksin rohkem sõitnud, aga jõudu tuli nädalavahetuseks hoida. Suusad pidasid hästi, sest nende alt leidsin 2008. aasta märtsi Reit-im-Winkle´i Euroopa Tuumauuringute Instituutide talimängude teatevõistluse avavahetuse hõbekliistri, mis juba tollal liiga hästi pidas.
Kohvikus oodates ning teed juues, jõudis peagi ka sõber koos kuskilt üles korjatud soomlasega. Sel ajal kui ta ise oma sõprade juurde asus, sain mina kaaslaseks soomlase, kes muga uljalt soomekeelset vestlust alustas. Tore oli tõdeda, et tuttaval teemal(suusatamine ja maratonid) sain soome keelest täitsa aru, vastatagi üritasin soome keeles, aga kui suure aju ragistamise peale midagi keelele ei tulnud, siis võtsin inglise keele appi. Nii me seal vestlesime tema soome keeles ja mina pooleks soome ja inglise keeles.
Kui tass teed ning kohaliku koka soovitused oma suusad määrida lasta said alla neelatud, tuli numbrite järele vurada. Morez ´s , mis on Prantsusmaa prillipealinn, olid mitmed tootjad väljas oma toodete ja järgmise aasta kollektsioonidega, mitte küll prillide vaid ikka suuskadega. Murdmaasuusad mu huvi ei äratanud, aga matkasuuski, -keppe ja –suusasaapaid oli seal imeilusaid ning soov endale korralik matkasuusavarustus osta sai ainult hoogu juurde.
Õhtul võtsin näpu vahel kliistri maha ning panin ainsa parafiini, mis mul Eestist kaasas oli suuskadele alla. Mõned kihid Rode pidamismäärdeid ning kui kliistri maha kraapimist mitte arvestada oli suusad paarikümne minutiga ette valmistatud. Kohaliku aja järgi kella neljane ärkamine ei andnud ennast kuidagi märku, sest kui südaöö paiku magama heitsin lasi uni end veel mõnda aega oodata.
Õhtu jooksul sõnastasin ka oma eesmärgid, mis prantsuse keeles kenasti riimi läksid:
1er jour se faire plaisir
2eme jour finir
ehk siis 1. päeva eesmärk oli nautida ning teise päeva eesmärk oli lõpetada. Arvudesse panduna oli eesmärk jõuda 1. päeval 4 tunniga ning 2. 6 tunniga. Aga kella ma rajale ei võtnud, seega aeg oli vaid sõidueelne mõte, mida finishis järele vaadata, rajal olles ma sellega ei tegelenud.
Laupäeva hommikul kübetas kerget lund, kuid kõrgemale sõites lõi ilma selgemaks ning peagi säras päike, mis tähendas, et vaatamata kella kümnele oli stardis üsna jahe. Raske oli autost välja tulla ning kui kott antud ja suusad proovitud said, oli koridori sisenemiseks suur tropp tekkinud, mis valjuhääldist kostuva ´stardini kolm minutit´ ajaks ei olnud veel kuskile liikunud – siis võeti aed maha ning stardihetkel olid kõik ca 700 võistlejat minust eespool.
Suusad olid päris head saanud, lilla parafiin oli küll selle külma ilma jaoks ehk nõks soe, aga medalite jagamisse ei olnud mul plaanis sekkuda ning libises ja pidas parasjagu, et sõitu, päeva ja maastikku nautida. Esimesed kilomeetrid olid laias orus, kus ka sel hommikul puhus kurikuulus külm Juura põhjatuul, õnneks mõõdukas mitte tugev, kuid piisav, et üritada siiski kellegi selja taga püsida. Selline püüdlus nõuab aeg-ajalt kiirendusi ja eks ma neid ka vahetevahel tegin, sest tunne oli tugev ja oli vaja pisut ettepoole sõita. Bois d´Amont´is keeras rada tagasi, et tõusta üles harjale ning laskuda naaberorgu. Vastutuule lakates oli ilm kohe soe. Algavate suurte tõusude eel võtsin riideid vähemaks ja tõusude lõpus sain need oma sõbrale ära anda. Need tõusud, mis jäävad pikal maratonil 37. kuni 46. km vahele on vabatehnikas hoopis raskemad, sest väsimus on juba sees ning järjest tõuse nühkida on uisutades palju raskem. Klassikas olid nad piisavalt alguses ning tundusid lausa mõnusad. Üleval olid käed siiski pisut väsinud, aga edasi tulid uhked kurvidega laskumised. Kui ma mujal libisesin teistega enam-vähem võrdselt, siis need laskumised oli ainsad, kus ma inimestest mööda libisesin, sest enamik kipub siin sahka sõitma. Esimene 150 kraadine kurv tuli küll pisut ootamatult, aga sain ta siiski võetud ning edasi läks sama hooga.
Üldine õhkkond oli mõnus, inimesi vähe, pooled olid ilmselt välismaalased, rohkelt skandinaavlasi, suusakultuur oli hea ning kõik toimis massistardi tavapärase nääklemiseta. Söögipunktides olid vaid mõned inimesed samaaegselt ning suhtlemist oli palju. Põsele joonistatud eesti lippe tunti sageli ära ning ergutati. Juhtus ka, et ei tuntud ning hüüti kas heia Soome või Läti või sagedamini võis kuulda küsimust naabrile, et mis värvid need on. Enamasti oli aega ka inimesi valgustada.
Laskumiste lõpus jäi pool veel ning kuna käed olid siiski natuke väsinud liikusin edasi tempos, et homsele tuleb ka mõelda. Enamasti ma kellegagi kaasa minna ei üritanud, sest ma ei teadnud, kas nad homme võistlevad või mitte. Ühele naisterahvale võtsin lõpu poole sappa iga kord kui ta mulle tagant järele jõudis, aga laskumistel libisesin ma paremini ja lõpuks ta jäi kuskile tahapoole. Kaheksa kilomeetrit enne lõppu tuhises üks norralanna must nagu seisvast postist mööda(ma olin tee joomiseks peatunud). Tedagi ei läinud ma püüdma, aga kaugemale kui 100 meetrit ta eest ära ka ei kadunud. Viimaste kilomeetrite ainsa olematu jälje korvas kaunis laineline kirikute ja küladega pikitud maastik, mis päikesepaistes säras. Mõni kilomeeter enne lõppu tõukas end nii minust kui ka norralannast mööda üks iseäranis tugev emasloom, mille peale norrakas veelgi aeglasemalt liikuma hakkas ning peagi sõitsime kõrvuti ning rääkisime ka mõne sõna juttu. Aga jõudu polnud ei ühel ega teisel eest ära sõita, mõtlesin lasta tal võita, aga enne finishikoridore ta peaaegu peatus ning päris seisma ei saanud ka jääda. Viimase 100 meetri paaristõuke kiirendus leidis kommentaatori poolt äramärkimist kui ilus tehnika ning kaunis sõit oligi selleks päevaks läbi.
Riietusruumis olles jõudis ka sõnum ajaga – 3.45. Riideid vahetama juhtusin samal ajal kui Corinne Favre, kes on üks Prantsusmaa parimaid naissuusaalpiniste ning keda olin võistlemas näinud 2008. aasta Pierra Mental(4-päevane prantsuse tuntuim suusaalpinismi võistlus, mille kohta ka go discoveris väike lugu oli kunagi), kus ma vabatahtlik olin. Olin talle vaid 8 minutiga kaotanud.
Tagasiteel jõudsime la Vattay suusakeskusesse parasjagu selleks ajaks kui laupäevane Cerni suusaklubi suusakursus lõppes. Kuigi enamik instrukroreid olid juba läinud, olid mu suurimad lemmikud – prantslane Lulu, itaallane Pippo, rootslane Lennart ning taanlane Jens – veel olemas. Põgus vestlus ning lubadus järgmisel laupäeval kohal olla panid heleda leegi veelgi suurema praginaga põlema. President lubas mulle järgmisel laupäeval grupigi anda.
Pühapäeva hommikuks lubas lausa –14 kraadi, seega põlgasin oma lilla parafiini liiga soojaks ning valisin sõbrakotist ühe valge Toko 0 – -30 ning rohelise Stardi – 8 – -30. Suuskadel oli ülesuve parafiin veel all, jätsin selle ka kraapimata nii sai vägev segu.
Paik vihmaseks pärastlõunaks 