Inglismaal kestab talv. Kestab juba nii kaua, et hakatakse harjuma. Koolid pannakse küll iga lumesaju järel uuesti kinni, aga see hakkab tavaliseks muutuma. Kui Shotimaal oli -20 ühel ööl, siis raadiokommentaar lisas: külm nagu lõunapoolusel.
Siin kagunurgas mere lähedal jõudis lumi juba ära minna, aga nüüd sajab uut. Õnneks pole suuski käepärast ning ei pea vaagima, kas minna kratsida natuke või mitte. Samuti ei pea pead vaevama kas minna jooksma või mitte, sest juba 2 nädalat on see võimalus välistatud sääre alaosas esineva müstilise valu tõttu. Küll ei takista see ehtinglaslikult gym´is käia. Tunni ajaga jõudsin sõita 5 miili rattaga, sõuda 4 km ning kulgeda 3 miili ning kõike seda ühes väikeses ruumis. Kuna pilt silme ees ei muutunud, siis näis aeg lõputult venivat, aga mõnus oli siiski end üle pika aja liigutada.
Pealegi on pooleteise nädala pärast xdream ning kuidas ma päris ilma liigutamata jõuaks orienteerumiskoondislase Merikese ning nelikürituse võitja Tea tempot hoida. Seni loodan, et minemata ei pea jätma:)
Liigutamisest tunneb puudust ka minu üle 80-aastane klient, kellel oli mõne aasta eest suusaõnnetus, mitte et ta oleks liiga ägedalt freeride´i teinud, aga rajal oli pehme lume all nähtamatu köva lume kõrgendik Nii ei saa see Jordaanias sõdinud ja Natos töötanud härra enam ei suusa- ega golfirajale, samuti mitte arvukatele rahvusvahelistele kärbespüügi kalastusvõistlustele. Aga nii see elu on.
Rye on parematel päevadel turistidest pulbitsev linnakene, aga nüüd on talv ja lumi ning keskaegne linn on unne suikunud. Ühe galeriiaknalt hakkas silma selline pilt:
Esialgu katsusin kunsti näha, aga hinda märgates jäin termini lumine lepavõsa juurde. Huvitav oleks kohata autorit, kes söandab selle ca 60×120 cm foto eest rohkem kui 500 naela küsida, ning muidugi ostjat:)
Klassikaraadiot kuulates
Rahulikust Rye´st
Paik vihmaseks pärastlõunaks 