14. lugu sellest kuidas meil oli viimaks puhkepäev
Ühel ilusal hommikul(pärastlõunal istusime enamasti mitmeks tunniks pilves) algas kümne matkapäeva järel meie esimene puhkepäev, mis kulus lugemisele ning baaslaagriga tutvumisele.
Hispaanlastel oli suurepärane vaba aja telk, mida oleks võinud julgelt kultuurimajaks kutsuda. Tegime nii mõnigi kord sinna asja, et stabiilses keskonnas teed juua ja juttu puhuda. Meie oma söögitelk reageeris liialt elavalt välistemperatuurile, päikesega tuli uks lahti teha ning riideid vähemaks võtta, pilve puhul olid vajalikud vastupidised protsessid ning nii 5-minutilise intervalliga. Hispaanlastelt kuulsime, et lumeolud mäel olid üsna kehvad. Sel päeval tulid tiputa mäest alla India ja Austria grupid, et koju tagasi pöörduda. Ka hispaanlased ise olid edasise suhtes pessimistlikud. Olles paigaldanud hulgaliselt tugiköit kuni 2. laagrini, olid nad nüüd äraootaval seisukohal, et lumeolude paranemisel keegi nende tööd jätkaks.
Selle loo õnnelikus lõpus kohtasime toredat Tshiili mägigiidi, kes paari sõbra ootel üsna üksi oli. Samuti rääkisime ära Small Poti, et ta tuleks aitaks meil I laagrini asju kanda.
Nõuanne:
#Tasuge kandjatele vääriliselt ning teie giid on palju motiveeritum
15. lugu sellest , kuidas Small Pot näitas üles erakordset galantsust
Ühel kenal hommikul asusime teele I laagri suunas, meil olid suured kotid, Small Potil oli raske, sisaldades kogu tehnilist varustust. See ei takistanud tal muidugi mängeldes kaugele ette jõuda. See ca 1200-meetrine ning enam kui 6 tundi kestnud tõus oli üks rist ja viletsus kohe algusest peale. Peavalu või iiveldust ei olnud, samuti ei olnud jõudu ja hapnikku, hüperventilatsioon nagu end jahutaval koeral oli kogu aeg vajalik. Mine tea, kas ma ei oleks mitte ringi keeranud, kui teised ei oleks kaugel ees ära olnud ning priimus minu kotis. Pisut enne I laagrit, mida ma eemalt lootsin II. olevat, tuli laskuv Small Pot mulle vastu. Uhkust oli nii palju, et mitte küsida, aga väsimust nii palju, et kui ta ettepaneku tegi, siis loovutasin oma koti, mis taas ees minema kappas. Ka ilma kotita ei suutnud ma tal järel püsida.
Selle loo õnnetus lõpus leiame end ainsate inimestena I laagri kivisel järsul nõlval minu tillukeses telgis.
Nõuanne:
#Vaatamata eelmõõtmistele osutub praktikas pisike telk pikale inimesele nii ehk nii liiga väikeseks, seega valige kas lühike matkakaaslane või suurem telk
16. lugu sellest, kuidas ma pärast kehva ööd I laagris aega veetsin ning sherpasid imetlesin
Ühel tavapäraselt ilusal hommikul olin kehva öö meelevallas ning endiselt viletsas seisus. Hindasin oma jõuvarusid ebapiisvateks ning nii asus Michel üksinda II laagri poole, et sinna mõningad asjad ette viia. Mina veetsin hommikupooliku lugedes ning ringi vaadates. Siis hakkasid altpoolt inimesed saabuma – nad kõik näisid liikuvat oluliselt kiiremini kui mina. Kiirematel kulus ülestulekuks 3-4 tundi, sherpadest rääkimata. Kõrvaltelki jõudis alt itaalia grupi sherpa, haaras sealt ühe telgi ning pani II laagri poole leekima, 2-3 tunni pärast oli ta tagasi, olles selle telgi II laagrisse üles pannud. Võrdluseks olgu öeldud, et Michelil kulus ainuüksi ülesminekuks 4 tundi. I laagrisse jõudsid ka itaallased oma tipukatseks ning inglased. Samuti ülevalt poolt tulnud inglaste sherpad, kes väidetavalt olid tugiköitega pea III laagrini jõudnud. Alt tuli ka tsiillane Fernando, kes aitas mul nii mõnegi tunni juttu ajades mööda saata ning sai preemiaks oma asjad meie telki jätta.
Seal üleval on ajal hoopis teine mõõde: paned jope selga või keerad pead või lobised pisut – jälle tund läinud, seega läks päev kiiresti ning peagi oli ka Michel puruväsinult tagasi.
Selle loo kord on õnnelikult lõppeda, aga raske oli õnne näha järjekordes I laagri öös, seega lõppeb õnnelikult hoopis järgmine lugu.
Oletus:
# Võimalik, et ei ole tark 10 päeva enne mägedesse minekut maratoni joosta. Teaduslik alus sel oletusel küll puudub
17. lugu sellest, kuidas me härra Salapärase sooloetenduse maha magasime
Ühel kaua oodatud hommikul, pärast ööd, mil ma kümne ja kolme vahel rahutult ja unetult peavaluga ja õhupuuduses visklesin ning kolme ja viie vahel magasin nagu narkoosi all, oli mu ainsaks sooviks ruttu alla saada. Hommikust hoovõttu saatis Itaalia giidi ja kliendi vaidlus, kus esimene veenis teist üritama ning teine ei tahtnud kuskile minna. Esimene sai võidu, kuid kümme minutit hiljem oli teine laagris tagasi ning itaallaste ekspeditsioon ühtlasi läbi. Pärast hommikuküpsist asusin üksi teele, sest Michel jäi veel kohmitsema. Kott oli kergem ning minek allamäge, aga siiski näis tee pikk ning astumine jõuetu. Pisut enne baaslaagrit tulid vastu hispaanlased uudistega, et eilsed inglaste sherpad hindasid lumeolusid endiselt kehvaks ning enne nädalat ei pidanud lootust olema. Hispaanlased tõusid, et oma asjad mäelt alla tuua – nende aeg oli ümber.
Enne ja pärast lõunasööki tuli tublisti pikutada, alles pärastlõunal algas aktiivsem elu ning suur laagriga tutvumine. Märkasin, et sakslased pingsalt ülespoole vahtisid, aga see läks kirja äsjasaabunute esmase vaimustusena.
Tsiillane põles soovist tutvustada uus-meremaa mägigiidi, kes oli oma klienti ootamas. Rõõm oli tutvuda selle elavaloomulise naisega. Vaatasime ka üle kaks uut hispaanlast, kes osutusid veel toredamateks ning kindlustasid sooja koha, mida külastada, ka teiste hispaanlaste lahkumisel. Pealegi tõid uued hispaanlased kaasa mäeloa, kus meiegi kirjas olime. Nimelt teevad agentuurid osaliselt koostööd, et mäeluba neile vähem maksma läheks ning kasum kasvaks. Seal oli kirjas hulk hispaanlasi, meie, itaallased, kes pisut hiljem saabusid, ning üks prantslane, kes ei ilmunudki välja.
Kõneluses ühe prantsuse giidiga poetas ta muuseas, et 2 inimest olid sel pärastlõunal tipus. Sherpad rääkisid ühest ning üheks ta hilisemates laagrilugudes ka jäi. Aga mis veidram, et ei tulnudki välja, kes see oli ja kust ta tuli. Esimeses laagris ei olnud me kedagi märganud, samuti ei kuulnud öösel kellegi möödumist. Ilmselt oli tegu ilma loata ronijata, kes imeosvalt nähtamatuks jäi.
See lugu lõppeb õnneliku teadmisega eesootavatest puhkepäevadest. Baaslaager oli üks tore koht.
Nõuanne:
#Kui öös on veidrast suunast lähenevaid tulesid märgata, siis ei tasu arvata, et olete paljastamas Hr. Salapärast, nad võivad osutuda hoopis väikest jalutuskäiku tegevateks inglasteks, kes selleks kümneid tunde kulutavad
18. lugu sellest, kuidas juhtus Micheli sünnipäev olema
Ühel mitte vähem ilusal hommikul kui need teised baaslaagri omad jätkasime lugemist ning suhtlemist naabritega. Baaslaager koosnes peamiselt Euroopa suurrahvaste väikeekspeditsioonidest – olid hispaanlased, sakslased, itaallased, prantslased ja inglased – ning eksootilistematest miniekpeditsioonidest nagu uus-meremaa, tshiili, prantuse-eesti. Räägiti ka jaapanlasest, kel plaanis 3 sherpaga soolotõusu üritada ning veel kellegist hapnikuga tõusu üritavast aasialasest, aga neid mul näha ei õnnestunud.
Pärastlõunal teatas Michel oma sünnipäevast, mis andis hea ettekäände külastada lähedal asuvat uut ning alles külalistevaest Ama Dablami teemaja. Leidsime eest oma koka ja abi-koka, kes sealses köögis meelt lahutasid. Jaheda pärastlõuna krooniks jõime ühe külma õlle ja ühe Coca-Cola(leidub ka täiskarsklasest prantslasi) ning selle loo õnnetuks lõpuks tühjendasime juba ammu tühja ühiskassat veelgi.
Nõuanne:
# Baaslaagri parima tee joomiseks külastage inglasi – otse termosest tuleb piima ja suhkruga mõnus magus jook
19. lugu sellest, kuidas ma sain endale nime ´baaslaagri häälekandja´
Ühel täitsa tavalisel hommikul, seega siis ilusal, algas meie teine puhkepäev, mis oli taas täis rohket suhtlemist. Väikeekspeditsioonid, kus oli enamasti nii 5-8 liiget, osutusid piisavalt suureks, et rohkem omaette hoida ning pealegi olid neil sherpad, seega oluliselt suurem autonoomsus. Meie ilma sherpadeta miniekspeditsioonina sõltusime rohkem teistest ning seega oli oluline teiste tegemiste ja liikumistega kursis olla.
Mäe võtmesõnaks olid tugiköied ning kitsaskohaks II laager, kus oli ruumi vaid 4-5 telgile. Jutuajamine oli tore ajaviide ning olles enam-vähem kursis igaühe tegemistega, ei hoidnud ma seda infot enda teada, vaid olin nõus ka teised kursi viima, sealt naljatades ka see nimi.
Selle loo õnnelikuks lõpuks külastasin lähedal asuvat pisikest järvekest, mille olemasolu ja asukohta võis vaid I laagrist märgata. Kuuldavasti oli üks vapper prantslane seal lausa ujunud, aga mul nii palav ei olnud.
Nõuanne:
#Sööge õhtul taldrik kenasti tühjaks ning vaadake, mis juhtub
20.lugu sellest, kuidas me langesime gastrorünnaku ohvriks
Ühel tähisel ööl ei varem ega hiljem kui kell kaks otsustasid meie maod samaaegselt oma sisu ülespoole saata. Minu oma sellega piirdus ning ma pääsesin isutuse ja jõuetusega, Michel aga põdes korralikult terve päeva.
Väljas olid päike ja suur sumin, sest sel päeval saabus baaslaagrisse hulk uusi inimesi, kuid häälekandja töö mind sel päeval ei köitnud ning ma piirdusin telgis lugemisega.
Selle loo õnnetuks lõpuks tuleb lisada, et asjad mäel polnud suurt edenenud. Prantslased tegid oma tipukatse I laagrist. Tugiköied, mis kuuldavasti olid pea III laagrini pandud, ei olnud seda sugugi ning prantslased panid need omakorda pea III laagrini enne kui loobusid ja tagasi keerasid.
Kõnekäänd:
# Parem prantslane tugiköisi kui jalgpalli käsitsemas
21. lugu sellest, kuidas ma hakkasin reisi kutsuma `Ekspeditsiooniks Ama Dablami baaslaagrisse´
Sel ilusal hommikul puudus meil igasugune põhjus mäele kiirustada, sest peale prantslaste üritust polnud üleval hetkel kedagi midagi tegemas. Pealegi pidasime vajalikuks pisut kosuda. Seega veetsime 4. järjestikuse täispäeva baaslaagris, mispeale andsin ekspeditsioonile pealkirjas mainitud nime.
Selle loo õnnelikuks lõpuks teenisin mitte midagi tehes välja kaks õlut. Nimelt avastasin reisi alguses, et minu fotoka akud ei kesta kuigi kaua. Nii läks baaslaagris käiku Micheli päikesepatarei ning tema multilaadijast väänatud pesa, kus minu akusid sai laadida, kui need paari suurema kivi abil õigesse asendisse said sätitud. Sama töötas ka Shoti giidi Sandy akudega, mille eest ta Michelile, kes teatavasti alkoholi ei tarbi, kaks õlut loovutas ning tal ei olnud nendega muud teha, kui mulle anda.
Nõuanne:
#Võtke kaasa üks väga paks raamat – see kestab kauem kui puhkepäevad
22.lugu, sellest, kuidas me teist korda I laagrisse ronisime ning mitte oluliselt kiiremini
Ühel kaunil hommikul jõudis kätte viimane aeg taas teele asuda, nimelt oli 24. meie viimaseks ametlikuks tipupäevaks ning seega tuli 22. baaslaagrist liikuma hakata. Kohe algusest oli liikumine raske, hingamine oli küll parem kui varem, kuid jõuetus ning veider tunne kõhus just parimast vormist ei kõnelenud. Ühel hetkel tahtsin oma koti tühjendada, et minna ülesse ainult asjade järgi, kuid Michel veenis mu ümber, ning järele mõeldes oligi ehk liialt väsitav sama päev üles ja alla tagasi ronida. Pisut kergemalt kuid siiski vaevaliselt olime taas 6 tunniga I laagris, mis viitas kehvale vormile ja/või aklimatile, sest üldiselt oleks pidanud teine kord lihtsam ja kiirem olema. Teel I laagrisse võis märgata, kuidas kolm sherpat jõudsid pärast rasket tööd viimaks III laagrisse.
Selle loo õnnetus lõpus ootas mind järjekordne öö I laagris ning telk ei olnud sellest suuremaks läinud, et tshiillane seal meie lahkel nõusolekul öö veetis.
Nõuanne:
#Paremaks ja mitmekesisemaks aklimatiks tehke pikem trekk ning ronige mitme madalama tippu otsa, et siis minna otse üles nagu shoti giid
23.lugu sellest, kuidas ma tipust loobusin
Ühel päikeselisel hommikul pärast kehvapoolset ööd pidasin ühe tõsise sisemise heitluse ning siis teatasin Michelile oma otsusest alla tagasi minna. Samal hommikul pakkisid asjad ka inglased, et mäelt lahkuda. Õnneks oli ülespoole liikumas vana ja kogenud ning prantsuse keelt purssiv Shoti giid Sandy, oma 5 kliendi ja 4 sherpaga, kellest küll 3 olid üleval pool köisi panemas. Nii ei olnud Michel üksi minemas. Ta plaan oli üritada tõusu 2. laagrist, kasutades ööbimiseks hispaanlaste telki. Seega pakkisin ma oma kotti 1. laagris olnud telgi, ühe köie ning pea kõik muu, mida mäel enam vaja ei läinud. Oma 25 ja enam kilo kaalunud kotiga olin üsna haruldane vaatepilt, sest üldiselt liikusid selliste kandamitega vaid kandjad ja sherpad.
Minu ees liikunud Shoti giidi tagasi pöördunud kliendil oli pigem pisike seljakott, ometi tuli talle viimase kolmandiku peale kandja vastu.
Laagrisse jõudes sain heale jutusoonele meie giidiga, lugesin õlle kõrvale lõpuni oma raamatu ning aeg-ajalt kasutasin oma fotoaparaadi zoomi binokli asemel, et vaadata, kas tipunõlvadel miski tegevus toimub või mitte. Isu suuruse näitajaks oli 150 g pakk liofiliseeritud toitu, millest jätkus kolmeks söögikorraks. Et kokk mitte kurvalt jõude ei seisaks, tellisin selle loo õnnelikuks lõpuks õhtusöögiks taldrikutäie paisumaisi(ehk siis pop corni).
Nõuanne:
#Kui õiget tunnet ei ole, siis tule ära
24. lugu sellest kuidas ma Pangboches internetis käisin ning uus-meremaailmakuulsate olevustega õhtust sõin
Ühel traditsiooniliselt kaunil varahommikul, kui pissihäda oli mu telgist välja ajanud, nautisin hommikuse põletusrituaali suitsulõhna ning mõtlesin Eesti matkadest ja küpsekartulitest. Aga unistamiseks polnud aega, ees ootas tegus päev. Alustuseks võtsin laiskuse kokku ning laskusin alla Pangbochesse, et internetti kasutada. Idee oli mul varem olnud ning sai hispaanlaste poolt, kes seda eelmisel päeval olid teinud, vaid õhutust. Laskusin need 600 meetrit selleks, et teada saada, et internet ei tööta. Õnneks olud paranesid ning pärast tunniajalist tutvumist kohaliku arhitektuuriga sain 10 dollari eest poole tunni interneti õnnelikuks omanikuks. Ootus oli küll pisut magusam olnud kui tegelikkus, kuid vähemalt oli süda rahul. Pisut vähem kui kahe tunniga üles tagasi jõudes, sattusin poolel teel oma telki jutlema Fernandoga ning peagi liitusid uus-meremaalased. Alles pilvise pärastlõuna jahedus sundis meid lõbusast vestlusest telkidesse riietuma. Teel sinna aga oli hispaanlaste telk – soe koht – ning olingi lubanud läbi astuda. Oli tore jutuajamine mägedest, kuid siis pidin lahkuma, sest oli aeg uus-meremaalaste poole õhtusöögile minna, kaasas küll hispaanlaste kutse järgmisel päeval lõunale tulla, et proovida kikerherne rooga.
Õhtusöök oli toredalt külluslik ning mu isugi oli hakanud taastuma. Siis ma õnneks veel ei teadnud, kellega ma ühes lauas istusin, muidu oleks võinud ärevusest toitki kurku minna. Alles hiljem vaatasin internetist järele, et Lydia ehk siis uus-meremaa giid oli esimene naine, kes hapnikuta Everestil käis ning hiljem sinna kliendiga tõustes, oli ta esimene naine, kes seal kaks korda käinud.
Selle loo õnnetuks lõpuks sai see tore päev kahjuks läbi ilma, et mäel oleks midagi toimunud. Michel veetis päeva II laagri paari telki mahutaval platvormil, kuhu neid oli läbi ime lausa seitse paigutatud(tantsuruumi seal ei olnud, kuuldavasti oli isegi laagri läbimine keeruline).
Nõuanne:
#Horisontide avardamiseks ei ole paremat baaslaagris sobitatud toredatest tutvustest
25. lugu sellest, kuidas viimaks oli tipupäev
Sel kaunil hommikul oli peagi kõikide tähelepanu Ama Dablami ülemistel lumistel nõlvadel, sest alates kella 8 võis seal märgata liikumist. Esialgu oli näha kolme inimest ning nende järel peagi kuute, mille järgi võis paika panna III laagrist alustanud Shoti giidi, ta neli klienti ning neli sherpat, kellest kolm ees tugiköisi panid. Selle arvu järgi võis ka oletada, et Michel alustas oma tipukatset II laagrist, kuigi tagasi keeranud shoti grupi liikme telgikoht III laagris oli teoreetiliselt vaba. Hiljem ilmusid nõlvale veel 3 täppi, neist üksikus ning viimaseks jäänus võis oletada Micheli, küsimus oli vaid neis kahes ülejäänus. Igatahes käisid kõik need 12 inimest sel päeval tipus. Huvitav, et mitmed ja mitmed ekspeditsioonid käisid mäel edasi-tagasi ning siis tuli see Shoti giid ning viis päevagi kaotamata oma kliendid otse tippu – uhke sooritus. Pildistamise ning zoomimise vahele käisin proovimas hispaanlaste kikerherneid ning lugesin uus-meremaalaselt laenatud raamatut.
Selle loo õnnelikuks lõpuks võib lisada, et sel päeval tegid nii Fernando, Lydia kui ka hispaanlased mulle naljatades ettepaneku piletid ümber vahetada, et nendega koos tippu üritada.
Nõuanne:
#Pealambi patareide vahetust ei tasu korduvalt üritada momendil, mil teil pealampi ennast vaja läheb – iga kord on niisama pime
26. lugu sellest, kuidas me tagasiteed alustame
Sel ilusal hommikul tuli viimaks asjalikuks hakata, sest just selleks päevaks olid kandjad tellitud. Järgemööda saatsin sõbrad teele ning asusingi asju pakkima. Kõrvalt tegelesin intensiivselt ka raamatu lugemisega, sest pidin selle lahkudes Lydia telki tagasi panema. Proovisin mis ma proovisin, aga viimased paarkümmend lehekülge jäid siiski lugemata. Micheli jõudmise ajaks olid meie telgid juba koos ning otsekohe meie koha hõivanud austerlaste telgid osaliselt üleval. Ka söögitelk oli pakitud, vaid toolid ja laud olid omal kohal viimaseks vabaõhueineks. Michel muljetas oma pikast tipupäevast, hinnates seda mäge üsna ohtlikuks.
Siis kaaperdasid austerlased meid oma telki pressikonverentsile. Tassi tee eest andsime neile kogu info. Küsitlus nägi välja nii, et ühel pool lauda istusid reas 4 Austria mägigiidi, 3 neist ühtemoodi riideski, teisel pool lauda istusid üks austerlanna, Michel ning mina. Giidid adresseerisid oma saksakeelse küsimuse austerlannale, kes selle inglise keelde pani ning siis mina inglise keelest prantsuse keelde, Michel vastas ning siis jälle tagurpidi tagasi. Asjad koos, jäime ootama Micheli kotti, mille ta oli I laagris hea raha eest ühele kandjale jätnud. Meie kandjad asusid teele, ühel poolteistmeetrisel poisikesel oli seljas kandekorv ühe teise ja kolmandaga ning kõige otsa tema peast oluliselt kõrgemale oli hooletult visatud mu 30-kilone kott.
Külmetades leidsime end peagi taas austerlaste telgis järgmisel tassil teel. Viimaks jõudis ka kandja ning tunnike enne pimedust ning nõks rohkem kulus alla Pangbochesse jõudmiseks.
Selle loo õnnetus lõpus leidsime end taas olukorrast, kus tuli menüüd vaadates pead vaevata ning aimata, millise roa puhul on sibul ja küüslauk kõige kergemini eraldatavad.
Nõuanne:
#Sööge sibulat ja küüslauku!
27. lugu sellest, kuidas me jalutasime Pangbochest Namche Bazari
Selle ilusa päeva kohta on enamus juba pealkirjas ära öeldud. Inimesi oli siiski oluliselt rohkem kui kolme nädala eest, eriti jaapanlasi, mille peale leidsime, et Tokyo peaks olema inimtühi ning Fuji ronimiseks aeg küps.
Selle loo õnnelikus lõpus jõudsime taas odava interneti tsooni.
Nõuanne:
# Armastage jaapani turiste, nende kulul saab nii mõnegi suutäie naerda
28. lugu sellest, kuidas me arvutusi tegime, kuid nende õigsuses kahtlesime
Sel kaunil hommikul keha kinnitades rõõmustasid jaapanalased meid toreda vaatemänguga. Käte laiuselt harvenedes seisid nad ridades, et päev jaapani hümni lauldes ning võimlemisharjutustega sisse juhatada.
Teel Luklasse tekkis hasart proovida arvutada kandjate koormaid. Ühel hetkel loendasime ühe kandja seljas 9 blokki õlut ning lisaks oli veel asju – 9x24x0.33 + X= 72+x, seega oli raske uskuda arvutuse õigsust. Siis märkasime kandjata torukooslust(12 3 meetri pikkust toru), mida Michel proovis kergitada, kuid ei suutnud. Hindasime kandami 90-100 kilole – jakk ilmselt nii palju ei kanna.
Lõunasöök andis viimse löögi meie suhtele nepaali köögiga – pärast rohkem kui tunnist ootamist toodi tomatisupi asemel elav tuli, Michel sai külmad makaronid, mille pealt juust oli hoopis minu premunale sattunud, ning ülirasvase praadimata pannkoogi. Minu friikartulite valmistamiseks kasutatud õli oli aga aastatega erinevaid maitsevarjundeid kogunud. Toidu üle pole ilus viriseda ning näljaga sõime pea kõik ära – pool tundi ja paar tundi hiljem oli Michelil tungiv vajadus rajalt kõrvale keerata.
Pärast lõputut üles-alla kõndimist Luklasse jõudes, märkasin, et rahvamass mis ümbritses paika, kus sai hea raha eest proovida heita rõngas ümber seebi või mänguauto, nii see endale lunastades, ei olnud kolme nädalaga paigast nihkunud.
Selle loo õnnetus lõpus sattusime samasse teemajja suure ameeriklanna, tema kasvatamatu lapse ning neid ümbritseva 5 nepaallasest lapsehoidjaga.
Nõuanne:
#Ärge peatuge lõunapausiks teemajas, kus kedagi teist söömas ei ole ning ema on kodust ära
29. lugu sellest, kuidas me kohtume himaailmakuulsate Apa Sherpa ning Väikese Karimiga
Sel varasel hommikul Lukla lennujaama jõudes köitis õige pea mu tähelepanu üks prantsusekeelne hääl – uskumatu, kuid oligi Stephane, Aconcagual kohatud ning Genfis elutsev Shveitsi mägigiid, kes naases oma grupiga filmivõtetelt. Filmi peategelased, kes mängivad filmis iseennast, olid samuti kohal ning meile tutvustati Apa Sherpat(19 korda Everest, muide 17 korda sherpana teistele töötades, 2 viimast korda oma lõbuks või pigem numbri suurendamiseks) ning Väikest Karimit (Little Karim on sherpa Pakistani mõistes, kes roninud paljude maailma parimate ronijatega ning kord olla viibinud 16 päeva järjest üle 8000 meetri). Apa Sherpa käib ringi saatjaks ta kuulsus, Karimit saadavad endiselt ta lihtsus ja lahkus.
Hea meel oli olla Sita Airi klient. Stephane´i grupp ostis uued piletid, sest populaarse Jeti Airlines´i ootejärjekord oleks mitu päeva olnud ning ka sel hommikul ei paistnud nende lennukeid kuskil.
Pärast pöörast sööstu kuristikuga lõppeval hoovõturajal jõudsime kenasti Kathmandusse ning tuttavasse hotelli. Ei jõudnud veel dushi allagi, kui juba oli Vishnu kohal, et meilt tagasisidet saada. Näost näkku ning päevi hiljem oli kriitika muidugi tagasihoidlik ning mis neist ikka materdada, järgmine kord valime lihtsalt teise agentuuri. Leppisime ka samaks õhtuks kokku agentuuri poolt pakutava Fairwell Dinner ehk siis hüvastijätu õhtusöögi.
Pärastlõuna kulus Thameli poodidele. Michel jõudis mitmed tänavad läbi kammida, mul oli peale ühte raamatupoodi aeg praktiliselt otsas. Tuli hotelli naasta hüvasti jätma. Kohal olid Vishnu, Small Pot, Petit Maigre ning üks uus nägu. Krabiseva käepigistusega jätsime hüvasti Small Poti ning abikokaga, sest selgus, et nemad õhtusöögile ei tule, samuti ei tulnud sinna Vishnu. Seega läksime hüvasti jätma mehega, keda me polnud selle päevani oma elus näinud. Meid pandi hotelli ees autosse ning tundmatu pidi mootorrattal järgnema. Algul sõitsime mööda tuttavat teed, siis möödusime üliuhkest kaubamajast otse keset agulit ning siis algasid pimedad kitsad tänavad ning asi hakkas lõhnama inimröövi järgi, eriti pärast seda kui keerasime pimedasse hoovi viivale pinnasteele – aga juba paistsid tuled, ning uhke maja ning uksehoidjad ja autosid täis parkla ning tundmatu, kellel juhtus olema jumala nimi – Krishna.
Mitmekäiguline suurpärane õhtusöök, mida selles kord käest lastud ning restaureeritud palees vaheldumisi kohalike tantsudega pakuti, rehabiliteeris Nepaali köögi halva maine. Meie võõrustaja Krishna oli vaieldamatult agentuuri huvitavaima jutuga mees, kes jagas lahkelt infot Nepaali ning erinevate matkapiirkondade kohta.
Selle loo õnnelikuks lõpuks ei röövitud meid ka tagasiteel.
Nõuanne:
#Kui taskunuga suruda piisavalt sügavale ning suusakepp kotti sisse panna, saab Lukla lennujaama turvakontrollist läbi küll
30. lugu sellest, kuidas me nägime ära agentuuri kontori ning hullusime Thameli poodides
Ühel viimasel päeval Kathmandus saime juba hommikul kokku Vishnuga, kes oli rääkinud midagi filmimisest ning intervjuust. Olime rabatud, kui Vishnu käis välja minna nende kontorisse. Hotellist 7 minuti kaugusel oligi neil väike kontor, seinad huvitavaid pilte ja postreid täis. Siis selgus, mis Vishnul plaanis oli: ta tahtis, et ma räägiksin kaamerasse nii inglise kui ka eesti keeles, kust ma tulen, mis oli agentuuri juures head või halba ning kas soovitaksin seda teistele. Sellest lahkest pakkumisest ma keeldusin ning läksime parem lõunasöögile, et selle järel veel kord Thameli poode kammida ning asju osta, unustades süüdimatult sõna ülekaal tähenduse.
Selle loo õnnetuks lõpuks sai raha otsa ning jõudis õhtu. Astusime läbi shveitsi giidi Stephane´i ja seltskonna hotellist ning lasime endale mõned joogid välja teha, et siis kõik koos õhtusöögile minna.
Nõuanne:
#
31. ehk viimane lugu sellest, kuidas Sri Lanka president ning Air India teevad tõsise katse nurjata minu ja mu pagasi õigeaegse jõudmise Londonisse
Ühel ilusal varahommikul aitas Vishnu meid pisikesse taksosse – pagasnik oli poollahti ning väiksemad kotid süles. Vishnu tuli ka ise kaasa, mis oli igati rõõmustav, sest arvasime, et sellist libekeelt läheks meil lennujaamas hädasti tarvis.
Libekeel aga jättis meiega lennujaama uksel hüvasti, seega läksime täitsa omapäi eelmisel päeval lõppenud Nepaali viisa ning 10-15 ülekiloga vastu oma saatusele. Kuniks mina oma järjekorras ootasin, oli Michel oma ülekilodega juba täbarasse olukorda sattunud ning tema inglise keelest enam ei piisanud. Seniks aga kui minu 26 kilo kenasti läbi läks, lisaks käsipagasina suhteliselt suur väike seljakott ning pungil üleõlakott, olid ametnikud juba tüdinenud ning Michelgi sai tasuta tulema. Siis käisin veel Micheli viimaseid raharaase vahetamas, sain 2 dollarit. Silmagi pilgutamata läksime üle piiri ning siis püüti mind kinni, sest avastati, et ma polnud lennujaama maksu maksnud, aga seda ei pidanudki enam maksma kui piletid olid ostetud pärast märtsi 2009. Siiski pidin tagasi check-inni minema ning siis tõdeti, et kõik on korras. Õnneks sain uuesti üle piiri lihtsustatud korras ja ees ootas turvakontroll. Pärast valgustusmasinat otsiti eranditult kõik kotid ka käsitsi läbi. Pidin tükk aega suud pruukima, et käsipagasis olnud köitega sealt läbi saada. Väravasse jõudes oli Micheli lennuki lahkumiseni paar minutit – nii oli hüvastijätt kiire. Minul nii libedalt ei läinud. Kella 10 asemel väljus lennuk peale keskpäeva. Tuli välja, et Nepaalis oli käimas Sri Lanka president, kelle tarvis kogu lennuväli blokeeriti. Pealegi üllatas Indian Airlines ebatavalise turvalisusega. Lennukisse sai läbi pisikese käru, kus kogu käsipagas taas kord läbi otsiti ning köied osutusid seekord liiga terroristlikuks, seega reisis minu väiksem seljakott pagasi hulgas.
Delhis ootas meid tavapärane teadmatus transiitreisijatele, õnneks ootas ka Londoni lennuk. Keegi mees juhatas lennukist tulevad ning Londonisse reisivad inimesed kõrvale ning siis lihtsalt tuli seal oodata kuni tuli järgmine mees ning viis kogu karavani järgmisesse kohta, et jälle pisut oodata, siis korjati pardakaardid ning hakati uusi väljastama. Uued jagati kätte koos pagasikleepsudega ning kõigile kohti kahjuks ei jätkunud, mul siiski vedas. Samas ei õnnetunud mul näha oma pagasit ülestoodud kottide hulgas. Pidin lennukile kiirustama täies veendumuses, et oma kotte ma enam ei näe, sest Kathmandus pandi neiele külge vaid paberilipakad ilma tavapärase ribakoodita. Kiirelt läinud lennu jooksul lõpetasin ma selle reisi 5. raamatu ning alustasin 6. – viimaks oli ometi aega lugeda..
Selle loo õnnelikus lõpus jõudsin Londonisse ning uskumatu küll, kuid seda tegi ka mu pagas. Lennujaamas oli mul vastas kuninglik limusiin ning kõik edasine oli puhas luksus kuni selle päevani, mil tuli taas tööle asuda.
Tähelepanek:
# Vaatamata eranditele, ei ole odav ja kvaliteetne sünonüümid
Paik vihmaseks pärastlõunaks 