1. lugu sellest, kuidas me Kathmandusse jõudsime
Vaatamata sisetundele ning laiskusele taaskord suurte kottidega reisida, asusin ühel päeval Tallinnas laevale, et Helsingist läbi Londoni ja Delhi Kathmandusse lennata. Vaatamata Helsingi rõõmsale sügisilmale oli lennujaama ametnik jäik ning 4 lisakilos nägi ta probleemi. Pärast pisikesi vangerdusi jäi ülekilosid 2 ning maksin nende eest à 12 eurot. See oli ka kogu reisi jooksul viimane kord kui ülekilod jutuks tulid. Samal ajal higistas mu prantslasest sõber Pariisi lennujaamas proovides ära rääkida oma 17 ülekilo à 40 eurot, suuremaid vangerdusi ja abijõude kasutades maksis ta viimaks 3 ülekilo eest.
Selle loo õnnelikuks lõpuks jõudsime mõlemad Kathmandusse, saime piirilt Nepaali viisa ning asusime tutvust sobitama Nepaali köögiga – ennatlikult olgu öeldud, et sõpruseks ei kasvanud see kunagi.
Nõuanded:
# Kui teil on vaja Londonis helistada, siis ärge jätke seda Heathrow lennujaama peale. Sealse inimtiheduse ja sumina juures on see võimatu.
# Suhkrutuubi ei tasu käsipagasisse jätta, see teeb kogu teie koti sisu huvitavaks igale turvatöötajale olenemata rahvusest. Veel kavalam on suhkrut Nepaalist ostaJ
2. lugu sellest, mis Kathmandu kandis silma hakkas
Mõnel vahelduvalt ilusal päeval võis märgata, et töö on imeosavalt paljude inimeste vahel ära jagatud. Lennujaamas oli mul vastas 4-liikmeline meeskond, kes kandis kotti, kes korjas jootraha, kes rääkis, kes sõitis bussiga. Samuti oli hotelli hommikusöögi rootsi lauas teenindajaid sama palju kui kliente. Peaaegu pidin praemuna tellima, et välikokal nii kurb seista ei oleks.
Et turistid üle linna ei töllerdaks on nad Kathmandus kõik kenasti Thameli kvartalisse 3-4 tänavale ära paigutatud. Seega on neid seal üsna tihedalt, aga jääb siiski ka ruumi velo- ja tavataksodele ning mootorratastele kihutamiseks, eeldusel, et kõik valjult signaalitavad. Thamel on tihedalt täis igasugu poode. Arvukalt on seal raamatupoode, mis üllatavad oma laia mägedeteemaliste raamatute valikuga. Samuti on Thamel see koht, kus soetada endale unikaalseid mägirõivaid. Esindatud on kõik tuntumad firmad, kuid usun, et ükski püksipaar või jope ei ole teisega ei värvilt ei materjali poolest identne, iga ese on ainulaadne, kahjuks aastase garantiita.
Thamelile ja Kathmandule tervikuna vastandub kõrval asuv Bhaktapur – Unesco maailmapärandi nimistus paiknev suhteliselt puhas ning pealinnas vohava tänavareklaami vaba linnakene, kus turiste on oluliselt vähem, kui jätta kõrvale 2 peamist iidsete templitega väljakut. Uitasime ringi mööda kõige kitsamaid tänavaid ja kaugemaid sisehoove hetkekski oma turvalisuse pärast muretsedes või väärtasju peites. Tundus, et vaesus ja kuritegevus ei ole Nepaalis tavapärases vahekorras.
Selle loo õnnetuks lõpuks süvenes meie kahtlus valitud agentuuri osas. Olime neile loovutanud oma passid ja raha, kuid kokkulepitud kohtumine pealikuga lükkus edasi.
Nõuanne:
#Kui peate Bhaktapuri linna ja Templite väljakute külastamiseks küsitavat 7 eurot liiga paljuks, lähenege asjale kaarega ning ühtlasi tasuta.
3. lugu sellest, kuidas ekspeditsioon siiski kuju võttis
Ühel sajusel hommikul õnnestus meil viimaks kohtuda Ganeshiga. Ei olnud tal elevandipead (Ganesh on elevandipeaga jumal) ega olnud tal ka ootuspäraseid rõivaid, oli hoopis mees viigipükstes, agentuuriga, kuid ilmselt ilma kontorita, sest kohtusime taas hotellis nii nagu paar korda varem teise sama agentuuri jumalanimelise mehe Vishnuga. Õnneks Ganesh oli pisut konkreetsema jutuga kui Vishnu ning teadis ühtteist ka asjadest. Nii võisime osa päevast sisustada toiduvarude täiendamise ja kottide pakkimisega, kuid samas ei jätnud me kasutamata võimalust katsetada eelmise loo nõuannet Kathmandu Durbari väljakul. Töötas väga hästi!
Selle loo õnnelikus lõpus saime kätte lennupiletid ning kohtusime oma matkagiidi, sideohvitseri ja kokaga, mis andis kokku ühe mehe, kes meiega algusest kuni lõpuni kaasas oli, ning koka-abiga, kes lisandus Ama Dablami baaslaagris osa varustuse ja toiduga. Ristisime nad Väikeseks Paksuks(Petit Gros) ning Väikeseks Kleenukeseks(Petit Maigre).
Nõuanne:
# Kui te lähete prantslasest sõbraga matkale, siis tehke seda Quebecis, Kamerunis, Guadeloupel või Uus-Kaledoonias, vastasel juhul peate te alalõpmata tõlkima
4. lugu sellest, kuidas me vägagi põneva õhusõidu tegime
Ühel kahtlasel varahommikul, kui ei olnud veel sugugi selge, milliseks päev kujuneb, suundusime Kathmandu lennujaama. Erinevatele kuulujuttudele ja halva lennuilma rekorditele vaatamata, õnnestus meil kohe esimsel katsel see õhusõit ära proovida. Arvukate lennukompaniide seas oli just see meie oma vägagi julgustava nimega – Sita Air. Energiatsäästvalt ei sõidetud sealsel lennuväljal niisama tühja – kolhoosibuss pandi inimesi täis, bussile sappa haagiti pagasikärud ning siis sõideti lennuväljale lennukit ootama. Et ootamine igavaks ei läheks oli kõrvalasuvasse pisikesesse rohelisse nõkku paigutatud golfimängija ning arvukalt ahve. Peagi saabunud pisikeses lennukis ei puudunud ka kauneis rõivais stjuuardess, kelle ametiülesanded tipnesid 3 tupsu pakkumisega reisi alguses – kaks neist olid vatist ning käisid kõrvadesse, kolmas oli komm. Lend üle põlluterasside, külade ning kitsaste orgude ja rippsildadega kaetud maastiku oli väga kaunis hetkeni, mil lennuk rattad välja lasi ning tekkis tungiv vajadus leida tükikenegi tasasemat maad, mida esialgu kuskil ei paistnud. Aga peagi oli võimalik näha seda, mida lendurid juba pisut varem nägid – Lukla lühikest kaljuseinaga lõppevat lennurada. Pisikese hüppega olime kindlalt maas ning hoo saime maha paraja varuga. Arvukad kohalikud, kes lennuvälja värava taga tunglesid, ei olnud tulnud mitte valgeid lennukeid ja inimesi imetlema, vaid nad ihkasid pakke kanda.
Pärast pikale veninud teed (piimaga), mil meie giid kandjatega kauples, asusime lõpuks rajale, et paaritunnise ning lõunapausiga matka järel Phakdungi saabuda.
Selle loo õnnetus lõpus ilmus välja jaapani keiser või keegi muu jaapanlane, kes oma kõrkuses vähemat muljet ei jätnud. Ta lehkas tugevalt üleoleku järele, kui ta ainsa nähtud juhtumina teemajas suitsetas ning oma märkmikku hieroglüüfe maalis, olles end isegi oma kaaslastest seljakotiga eraldanud. Aga inimene on inimene ning oma nõrkused olid ka keisril. Üheks olid nepaali tavalised rauast ahjud, millest valmis enneolematu iga nurga alt fotoseeria ning teiseks oli steriilsus – puhtad nõud loputas ta kuuma veega üle ning hommikul enne teeleasumist pesi ta puhtaks matkakeppide otsad.
Nõuanne:
# Kui soovite vältida jaapani turiste ning nende veidrusi, ärge reisige Everesti piirkonda
5. lugu sellest, kuidas hea ja paha sassi läksid
Ühel mõtlikul päeval läks järg käest, mis on hea ja mis on paha. Kodus on teada, et punamütsike on hea ja hunt on paha (kui just ei ole karm talv, mil punamütsikeste söömine on vabandatav) ning politsei on hea(juhul, kui nad joobes rooli ei satu) ning pätt on paha.
Aga kas turist, kes kerge kotiga ringi jalutab ning laseb teistel oma asju kanda, on paha või hoopis hea, sest ta annab kohalikele kandjatele tööd. Ning kui ta tahab ka kaugemates külades internetti kasutada, õlut juua ning majas magada, kas tas siis on hea, aidates kaasa ühiskonna arengule või on ta paha, sest just see tõttu liiguvad ülespoole kandjad pool maja või meetri jagu ülepea ulatuv õllevirn seljas. Kas aknata toast keeldumine on piinlik valge inimese kapriis või õiglane võitlus, et mitte lasta endal nahka üle kõrvade tõmmata. Kas agentuuriga söögiratsiooni üle vaidlemine on vajalik enesekehtestamine või kohaliku kultuuri mittemõistmine. Ning kas on õiglane, et giidid ja kandjad ei istu meiega samas lauas vaid hoopis eraldi ruumis, süües pärast seda, kui turistid on lõpetanud.
Selle loo õnnelikuks lõpuks tuleb öelda, et kõige selle mõtlemise kõrvalt oli aega Phakdungist Namche Bazari jalutada ning agentuuriga asjad jutti ajada, et mitte kõrgusest tingitud isupuudusele tühja kõhu ja kehaga vastu minna. Termosekonfliktist alguse saanud söögisõjast väljus Väike Paksuke uue austava tiitliga Small Pot(kõige väiksem termos kohalike teemajade kohalikus inglise keeles), mida ta eneseteadmata auga lõpuni kandis.
Nõuanne:
# Ärge proovigegi maailma päästa, õhtuks ei jõua valmis nii ehk nii
6. lugu sellest, kuidas Tengbochesse jõudmiseks tuli sinna kaks korda ronida
Ühel enam-vähem kobedalt alanud päeval suundusime Tengboche kloostrikülla, mis asub Namche Bazarist 400 meetri võrra kõrgemal, kuid sinna jõudmiseks tuleb tõusta 700-800 meetrit . Nimelt ei armastata Sherpamaal sugugi üksluisust, mida ühtlaselt tõusvad või laskuvad rajad ju oleksid. Selle vältimiseks käivad matkarajad muudkui üles-alla, seda isegi kõrvalorgudest lõhestamata mäenõlvadel, kus oleks lihtne mööda samakõrgusjoont käia – kuid igav muidugi.
Selle loo õnnetus lõpus tõmbasid mungad sulejoped selga, sest saabunud lausvihm tõi rõskuse ning kaotas vähimagi nähtavuse.
Nõuanne(teemaja seinalt):
# Take only photos, leave only footprints
7. lugu sellest, kuidas me jalutasime läbi dzungli ning lõime inimkontakte
Ühel märjal hommikul jätkas öö läbi langenud vihm sadamist. Ühe vahele jäetud puhkepäeva tõttu oli meil kavas lühike etapp ning pisikesse vihmaauku mahtus kenasti pisut rohkem kui tunnine jalutuskäik 1. Bochest 2. Bochesse. Nimelt juhtus järjestikku olema 3 Bochet – Tengboche, Pangboche ning Dingboche ning lihtsuse ja selguse mõttes kutsusime neid külasid läänest itta loetledes 1., 2. ja 3. Bocheks. Meie giidi järgi pidime sel päeval läbi dzungli matkama. Tõepoolest oli ilus laialehine sügisvärvides vihmamärg mets, puudel rippumas pikad helerohelised puhta õhu samblad. Tüüpilistest dzungliloomadest oli arvukalt esindatud jakk.
Selle loo õnnelikus lõpus jõudsime 2. Boche kõige ülemisse teemajja, kus kõrguse number algas neljaga nii sel kui ka kahekümnel järgneval päeval ning kus kohtasime prantsuse matkajaid ning hispaania alpiniste – neist esimestel oli meiega järgmisel päeval sama tee, viimastel meiega sama programm, küll 5-6 päevase edumaaga.
Nõuanne:
# Ei ole paremat matkamoraali tõstmiseks kui suhtlemine kaaskannatajatega
# Toredad teemaja mängud on keelte arvamine ning inimeste kommenteerimine(prantsuse keeles tuleb selle mänguga küll pisut tagasihoidlikum olla kui eesti keeles)
8. lugu sellest, kuidas mussoon oma sama liputas ning satelliidid langesid
Üks vihmane päev, mitte ainult ei lõppenud õnnetult, vaid ka algas. Öösel sadas nii kõvasti, et satelliit kukkus mürinaga alla, õnneks mitte väga kõrgelt, sealtsamast müüri pealt, aga maandumine oli sel 3-meetrise läbimõõduga taldrikul piisavalt vali, et mind öösel ehmatusega üles ajada.
Oktoobris ettetulevaid sajuperioode kutsutakse mussoonisabadeks ning meid tabanu hakkas ärevusttekitavalt pikaks venima. Ometi säras värvikirev mets ka päikeseta ning tee lausa lendas. Meid ümbritevaid imekauneid järsunõlvalisi lumiseid mägesid ei olnud näha. Mõtted tulid pähe hispaania keeles, algtaseme tõttu küll üsna lihtsad. Lõunaks läbisime 3. Boche ning loo õnnetuks lõpuks jõudsime Chukkungi, mis on oru viimane küla ning mis oma 4700 meetriga pani pea valutama.
Nõuanne:
#Proovige kaneelirulle, need on piisavalt rasvased, et teie aplust ületada ning kandjatele headmeelt valmistada
9. lugu peavalust ja telgikonfliktist
Ühel ööl olid asjad kenasti taskaalus – kui midagi läks paremaks, siis läks midagi ka halvemaks. Tähistaevas lubas ilma paranemist ning öine peavalu ei lubanud midagi, minnes hommikuks ainult hullemaks. Õnneks meil päeva teekonnaga tuli takus ei olnud ning nii võisin terve ennelõuna voodis vedeleda. Pärastlõunal kannatas vaatamata mõningale nõrkusele Island Peaki baaslaagrisse jalutada küll ja küll. Seal selgus, et kuigi palusime kahe ettenähtud baaslaagri telgi asemel vaid ühte, ei olnud sedagi. Olukorra lahendamiseks loovutas giid-kokk oma telgi ning magas ise kohapealsetes majutusasutustes. Söögisõja järgselt olid asjad just hakanud vedu võtma, kui kehva orgunni tõttu, tuli taas end pahasti tunda.
Selle loo õnnelikus lõpus avastasime enda kõrvalt suure grupi jaapanlasi, kes õhtupoolikul laugetel rohunõlvadel hoolega zhumaaritamist (haaratsiga tõus tugiköiel) ning laskumist harjutasid. Samuti saime esmakordselt proovida oma giidi kokakunsti – senini olime söönud teemajades.
Nõuanne:
#Kui soovite Nepaalis süüa sibula- ja küüslaugu vabalt, siis võite alati tellides lisada ´no garlic, no onion´ ning te saate sibula- ja küüslaugu rohke roa. Parem, kui teil on oma kokk, kes nädal otsa on teemajades teie tellimusi edastades pidanud kuulma ´ei sibulat, ei küüslauku´ ning iseenesest hakkavad tulema sibula- ja küüslauguvabad road.
NB! Selgituseks olgu öeldud, et prantslasest sõber ei armasta sibulat ja küüslauku, eriti küüslauku ning mina ei armasta küüslauku ja sibulat, eriti sibulat
10. lugu sellest, kuidas keegi oli leiutanud mittepõleva keroseeni
Ühel ilusal päikeselisel päeval pakkisime oma asjad, et tõusta 400 meetrit jõudmaks kõrglaagrisse. Island Peaki tippu võib üritada ka baaslaagrist, kuid meie kehva aklimati ning edaspidiste plaanide juures oli öö kõrglaagris igati õigustatud. Kandjad ca 15-kiloste kottidega olid lipsti kohal, meie väiksemate kandamitega ning suurte Everesti saabastega higistasime mis kole.
Pärastlõuna ja õhtu suureks missiooniks oli toidu valmistamine – esmakordselt pidime seda ise tegema, sest giid jäi baaslaagrisse ning kandjad laskusid samuti. Kogusime kokku omad tühjad pudelid, sest vee järel käik oli ekpeditsioon omaette. Isegi pott läks käiku ning vaatamata ületatavtele rusu- ja kivinõlvadele ei osutunudki see sõelaga vee kandmiseks. Huvitavam osa seisis aga ees. Ootamatult tegime teadusliku avastuse, et mitte iga keroseen ei põle meeleldi. Hakatuseks tuli priimus tualettpaberit täis toppida, nii hakkas pikapeale ka keroseenile tuli otsa, kuid siis oli peagi priimus umbes ning pärast lahtivõtmist ning puhastamist algas protsess otsast peale.
Selle loo õnnelikuks lõpuks võib lisada, et söönuks me saime ning kõik baaslaagri jaapanalased olid kõrglaagris, et koos meiega tipurõõmu jagada.
Nõuanne:
#Elu on korduvalt näidanud, et kindel valik on gaasipriimus.
11. lugu sellest, kuidas me käisime mäeharjal roomavaid jaapanlasi vaatamas ning kuidas ma kõndides magamist harrastasin
Ühel varasel keskööl pissil käies said mulle osaks tähistaevas ja kuuvalgus, telki tagasi jõudes aga kõhuvalu ning veel midagi, millest tuleb juttu ühes teises loos. Kaua ei pidanud ma oma kõhuvaluga üksi olema, sõbralikud jaapanlased pakkusid alates poole kahest mulle seltsi. Kui nad tund aega hiljem teele asusid, näis neile järgnevat tuhandeid inimesi, sest kuni kella neljani, mil meiegi üldise ärevuse tõttu tunnikese varem ärkasime, käis väljas üks pidev voorimine. Kella 5 paiku saime viimastena teele vahetult peale slovakke. Järsult tõusvad kalju- ja rusunõlvad olid füüsiliselt üsna väsitavad, rikkalikuks hommikusöögiks olnud küpsis tuli peagi taas päevavalgele (täpsem kirjeldus juhtunust jääb andmata). Peagi lisatud tükk shokolaadi püsis paremini ning täitis kõhu hilise õhtusöögini. Ühel hetkel algas lumi, mis võimaldas ühtlasemat liikumist, ometi olin viimase tugiköitega varustatud ning jaapanlastest mustava nõlva alla jõudes läbi nagu läti majandus. Mõned inimesed ootasid järjekorras, et tugiköitele pääseda. Sabas seismine kui sotsiaalne ajaviide meile sel hetkel huvi ei pakkunud, nii seadsime oma seongu lühemaks ning hakkasime tugiköite kõrval ja vahel jaapanlastest(küllap oli seal muidki) mööduma. Tehniliselt pisut huvitavam osa pani väsimust unustama, vaid viimasel paarikümnel meetril hoidsin ühe käega lähedal olevast tugiköiest, sest märkasin, et aeg-ajalt tukkusin millisekunditeks. Kogu tipuharja ulatuses oli samuti tugiköis ning igas jätkukohas seisis mõni sherpa, et jaapanlaste haarats ühelt köielt teisele umber tõsta. Esialgu lame, tipu eel lühikese järsu tõusuga hari ei olnud õnneks nii kitsas, kui hispaanlaste jutu järgi võis oletada, ent siiski tuli lõpmatust inimrivist või pikutavast jaapanlannast möödumiseks osaliselt nõlva kaudu minna. Ka pisike tipp oli inimesi täis ning üsna kohe hakkasime aeglaselt alla kiirustama. Kui ülesminekuks kulus ca neli ja pool või viis tundi, siis allatulekuks oma neli, mis viitab sellele, et kõige värskemad me just ei olnud. Nii kui lumine osa läbi sai, asusin taas tukkuma. Ega ma päris ei maganud, sest muidu oleks ma kividel kukkunud, aga selline tunne oli. Küllap oli energia säästmiseks aju viimse võimaluseni välja lülitatud. Veidral kombel oli ta siiski võimeline valutama nagu kõrglaagrisse jõudes selgus. Õnneks olid meil kandjad vastas ning sel ajal kui Michel asju kottidesse toppis, valutasin mina pead. Baaslaagri poole jätkates hakkas kõrguse kaotus kiirelt tunda andma, ometi jätkasin magamist. Baaslaagris oli meie giid-kokk miskipärast kõik asjad kokku pakkinud ilma meile midagi süüa valmistamata. Sidrunijoogist saadud energiasööstu abil läbisin esimese kolmandikku Chukkungi viivast teest pea kiirkõnniga, siis aga kustusin taas, ootasin Micheli järgi ning jätkasin magades, et koos pimedusega puruväsinult Chukkungi jõuda.
Selle loo õnnetuks lõpuks sattusime teemaja jagama haudvaikse jaapanlase ning puruigava inglasega – seega läksime varakult magama.
Nõuanne:
#Sügavaks uneks ei ole paremat kui mõned tunnid värskes õhus viibimist.
#Kui te 7. matkapäeval ronite pea 6200 meetri peale, siis arvestage, et te ei pruugi olla elu vormis
12. lugu sellest, kuidas me jakiliha proovisime ning mõningast laiskust üles näitasime
Ühel kargel päikeselisel hommikul, mil ilm oli suurepärane eredate sügisvärvide püüdmiseks, nägi plaan ette laskumist Dingbocheni ehk 3. Bocheni ning tõusu Ama Dablami baaslaagrisse. Pildistades läks esimene osa plaanist üsna libedalt. Aga Dingboches oma elu esimest hakkjakksteeki süües läksime ootamatult laisaks ning jõe ületuseks pisut ülesmäge kõndimine ja vastaskalda ebamäärane rada olid liiast tol pilviseks muutunud pärastlõunal. Mul õnnestus oma keskmiselt kleenuke(küll uhiuus) raamat vähese kauplemise järel ühe õige paksu(küll kapsa) vastu vahetada. Seejärel jätkasime laskumist Pangbocheni, et 4000 peal paremini puhata.
Selle loo õnnelikuks lõpuks tuleb märkida, et laenutasime endale pisikese gaasipriimuse ning ostsime gaasi, et katkestada uurimus keroseeni põlemisomadustest
Nõuanne:
#Kui mingit nõu anda ei ole, siis ärge andke
13. lugu sellest, kuidas me Ama Dablamile pühendume
Ühel poolpilvisel hommikul, pärast veidrat ööd(sellest tuleb juttu ühes teises loos), kui hakkas pisut selgemaks kiskuma, nägime lõpuks Ama Dablamit meid huvitavast küljest. Arvukatel varasematel võimalustel juhtus alati pilv meie ja mäe vahele.
Kandjad-giid ees, meie pärast pikale veninud isutut hommikusööki järel, jõudsime pärastlõunal ulatuslikule oja poolt kaheks jaotatud tasasele aasale näiliselt otse Ama Dablami jalamil. Kauni tõusu kõrghetked olid ilus värviline puudesalu keset muidu lagedat nõlva ning taamal Nuptse seina tagant napilt välja ulatuv Everesti tipukolmnurk. Ennast esimesteks saabujateks arvanud hispaanlased ei olnud baaslaagris kindlasti enam üksi. Arvukate telkide vahelt läbi jalutades leidsime omad täiesti laagri lõpus otse hispaanlaste kõrval. Kuigi olime vaid kahekesi, oli meil oma väike ekspeditsioon köögi- ja söögitelgiga – nende vahel kivi otsas kätepesunõu – ning kolme magamistelgiga – kokal oma, abikokal oma ning meil oma.
13. lugu pidanuks õnnetult lõppema, aga seda ta ei tee. Lugu lõppeb hoopis pisikese lahkumisnoodiga, nimelt asusid meie toredad kandjaposid tagasiteele. Väärt töö eest saatsime nad kohaliku kombe kohaselt krabiseva käepigistusega ellu.
Nõuanne:
# Oodake kannatlikult järgmisi lugusid
Paik vihmaseks pärastlõunaks 