Berliin, berliin…

Eelmise kirje täiendusena võib öelda, et Westward Ho! on kena asulakene ulatusliku lameda liivarannaga, kus tõusu ja mõõna kaugus ja kiirus on lameduse tõttu üsna muljetavaldavad. Muidu aga küla nagu küla ikka, Ho! aga tuleb inglise meremeeste tavapärasest maanägemise hõikest, mis olevat kõlanud Land! Ho! ning mõnikord siis nimepidi nt Westward! Ho!. Tuleb välja, et erinevat värvi ridaelamuboksid ei ole mingi uus mood vaid ammune abivahend, et värvikoodi abil merelt küla ära tunda.

 

Aga Berliini maratonist. Kui ma laupäeva pärastlõunal Bristolist Berliini poole teele asusin, siis enne lennuki õhkutõusmist ma juba magasin – süüdlaseks viimaste nädalatega kuhjunud unevõlg. Pingutasin, et enne poolt üheksat hosteli jõuda, et osa saada sealsest maratonieelsest pastabuffet´st, aga ei, 10 minutit varem mind enam ligi ei lastud. Hostelis ootasid mind ees Genfist tuttav ning  nüüd Cerni asemel Viinis töötav itaallane Matteo ning temasamuti  Viinis töötav prantslasest sõber Pierrick. Mõlemad tõelise maratoonari väljanägemisega, pisut ehk pikemad ja raskemad kui Haile Gebrselassie, aga mitte palju. Hosteli poolt soovitatud itaalia restoran oli nende poolt küll juba heaks kiidetud, aga nad tulid kaasa, et vaadata kuidas ma pastat ja tiramisut söön, ning, et järgnevast päevast vestelda. Pisut ärevaks tegid meid järgnevaks päevaks lubatud soojakraadid ning toast leitud neljas elanik. Mulle tundus, et ma sooja toa ning kes teab mille pärast eriti ei maganud, aga kui teised rääkisid, kuidas uus-meremaalane norskas öösel, millest ma ei tednud midagi, siis ilmselt ikkagi magasin. Igatahes ärkasime juba natuke peale 5, sest teised tahtsid kella kuueks söönud olla. Kuna hosteli hommikusöök algas alles kell 7, siis ühinesin nendega, sest nad olid omale vaatamata varasele tunnile teevee välja kaubelnud. Peale söömist tukkusin ning seitsme paiku hakkasime jooksupeole minema. Lühikeses dressis bussi oodata oli pisut jahe, aga peagi hakkas päike soojendama ning varrukateta jookusärgi selga panemine oli oluliselt lihtsam.

Sakslastel oli kõik kenasti organiseeritud ning vaatamata 40 000 jooksjale, kulges kogu stardieelne tegevus ilma stressi ja trügimiseta. Vahetult enne stardikoridore läksime lahku. Mina stardigruppi E ning teised gruppi B. Matteo oli ka varem maratoni jooksnud ning New Yorgis koguni 2.59. Pierrick aga oli ma esimesel maratonil, kuid miski kavala itaalia nupuvõtte abil õnnestus tal viimast stardigruppi vältida.

Saigi kell 9, anti start, siis tuli veel mõned minutid lonkida ning stardikaare alla jõudes sai ka enam-vähem jooksma hakata. Väga mõnus, libistasid rahulikult joosta, inimesed ümberringi, rajal ja raja ääres. Mõtted käisid laias kaares, imestasin, et ma ainult ühe maratoni aastas jooksen, väga lihtne tundus kõik. Soe oli küll esimestest kilomeetritest, aga õnneks lauspäikest ei olnud kunagi kuigi pikalt ning enamasti sai varjus joosta, samuti oli kastvaid tuletõrjeautosid päris mitu. 3.30 jooksmiseks on vaja joosta kilomeeter 5 minutiga ning iga 5 km jaoks on seega aega 25 minutit. Võrdluseks olgu öeldud, et olen 5 km alla 19 min jooksnud, kuid näiteks Elva triatlonil kulus 4,8 km jooksmiseks üle 24 min. Igatahes said esimesed 5 km läbi ajaga 23.40. Tempo oli seega pisut kiirem kui plaanitud, aga jooksin nii ehk nii rohkem enesetunde kui kella järgi, seega jätkasin. Järgmised viis läksid niisama libedalt ajaga 23.32. 10-15 km vahel tekkisid korraks mõtted, et ikka jube kaua tuleb veel sama liigutust teha, ilmselt siit ka soov kiiremini lõppu jõuda ning 10 ja 15 vahel jooksin kõige kiiremad 5 km, ajaga 23.23. Üldaeg oli 1.10.35, mis lihtsa liitmisega eeldaks lõpu aega 3.15 ja 3.20 vahele. Tekkis väike kahtlus, et algus oli pisut liiga kiire. Aga vaatamata sellele, et peale 15 km hakkas vasak puus kergelt tunda andma, jätkasin samas tempos ning mõnuga, sest veel 5 ning siis varsti peale seda oleks pool selja taga. 15 ja 20 km vahe katsin ajaga 23.30. Ning peagi oli ka pool joostud, aeg 1.39. 13. Võrdluseks olgu öeldud, et mu seni ainuke poolmaraton sai joostud aastal 1998 ajaga 1.38.19, seega oleks üsna lihtne poolmaratoni aega parandada. 

Igatahes oli poole ületamine emotsionaalselt suur laeng ning kõik tundus veel väga hästi, võimalik, et isegi kiirendasin pisut, puus ei olnud hullemaks läinud ning näis lihtne lõpuni vastu pidada. Ilmselt kulus rohkem aega joomisele ning kilomeetrid hakkasid pisut pikemaks venima, sest 5 km kulus 23. 50, mis küll on ainult 10 sek rohkem kui ava 5 km. 25 peal mõtlesin, et veel 2 korda viis ära silgata ning küll siis need viimased 7 ka kuidagi ära kannatab. 25 ja 30 vahel läks pisut raskemaks, aga väga suurt kukkumist veel ei olnud, 24.11, oli jätkuvalt kiirem plaanitud algtempost. Mis oli üllatav, et puus ning teised liigesed käitusid üsna kenasti, suuremat häda tegemata. Aga kuskilt pidi ju tagasilöök või halb üllatus tulema. Pisut peale 30 km joogipunkti olid järsku reie eesmised sisekülje lihased väga valusad. Kuna tegu oli täiesti ootamatute lihastega, mis vaevalt et varem valusad on olnud, oli valu palju keeulisem kannatada. Tempo hakkas kõikuma, tulenevalt motivatsioonist, ning kilomeetrid venisid pikemaks ning 5 km kulus 25.24. Kuidagi 35 ära saanud, ei tulnud kiire algus kasuks, sest arvutused näitasid, et mul on viimase seitsme kilomeetri jaoks aega küll ja küll, tervelt 6 min kilomeetrile ning väga raske oli motiveerida end kiiremini jooksma. Eks ma natuke ehk siiski jooksin kiiremini, sest 35 ja 40 vahel kulutasin 27.30 ning 37. km pidin veel wc põikama ning mitte ainult liigse vee välja laskmiseks vaid enamaks. Maraton läheb taas lihtsamaks peale 40., sest siis on lihtsalt nii vähe jäänud ning teadmine, et kohe varsti saab seisma jääda innustab tublisti. Seekord läksin finisheerimisega pisut alt. Teadsin, et finish on Brandenburgi värava all. Sealt läbi jooksnud, nägin ka vaipa ning üle vaiba jooksnuna jäin seisma ning alles siis märkasin, et tegeliku finishini on veel ca 300 m, tuli uuesti jooksma hakata. See oli päris raske.

 

Vaatamata kõigele sai see maraton üsna kiirelt läbi ja oli ehk pisut lihtsam kui eelmine. Mõnus oli peesitada soojas septembripäikeses Riigipäeva hoone ees koos paljude teiste jooksjatega. Vaatamata sellele, et samal pärastlõunal ning järgneval päeval pidime me üsna veidral moel mööda Berliini ringi liikuma, olime me kõik rahul. Matteo lõpetas ajaga 2.56 ning Pierrick lõpetas vaatamata tõsistele kõhukrampidele oma esimese maratoni ajaga 3.04, kusjuures jooksmisega oli ta Matteo juhendamisel tegelema hakanud vähem kui aasta tagasi.

 

Veel paar päeva, siis peaks taas normaalselt käia saama, järgmisele maratonile mõtlesin juba samal päeval:). Isegi minu kõhutunde järgi tehtava alati sama ühtlase intensiivusega treeningu juures on varu veel küll.

Nakatuge maratonipisikust ning maratoniturismist ning tulge kaasa!

 

 

 

Rubriigid: Berliin, maraton, Sport. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s