Varahommikul jalutasin alla Fort Williamisse. Rajal vastutulnud esimesed tõusjad olid üsna üllatunud, et juba tipus käidud. Ei hakkanud nende meelehärmi rikkuma.
Paar päeva varem olin rattapoest läbi astunud, et uurida, kas oleks võimalik jätta seljakott koos mõningate asjadega poodi, et nad selle tometaksid Invernessi, kus pidin ratta tagastama. Vaatamata üsna soolasele hinnale, mis ma 5–päevase rattalaenutuse eest maksin, tuli selle pisiteenuse eest veel 10 naela välja käia ning siis hakkas rahast kahju. Kui ma oma ratast, selle pisikest pakiraami ja keskmiselt väikeseid rattakotte nägin, tabas mind kerge ärevus, sest mul oli seljas parajalt suur seljakott ning lisaks veel toidukraam, mis kõik tuli kuidagi rattale mahutada. Tegelikult ei olnud hullu ning ka pidevalt seljas olnud seljakott tühjenes edaspidi pakkimisvilumuse kasvamisel. Hea soe oli seljakotiga sõita, aga kuigi kerge, mõjutas ta ilmselt ikkagi istmiku leevendamise sagedust – püstiasendisse tõusin vähem. Ometi nägin mitmeid teisi rattamatkajaid seljakottidega ja raskematega kui minu oma.
Esimese päeva eesmärgiks oli Fort Williamist Mallaigi sõita ning sealt veel samal õhtul praamiga Skye saarele seilata. Sel 46-miilisel lõigul kulgevat raudteed peetakse üheks kaunimaks Ühenkunigriikides, maailmast rääkimata. Sama võib öelda jalgrattasadulast nähtu kohta, kindlasti oli see 5 päeva kauneim lõik. Küllap oli hetketi ka tagantuult, sest tundus, et allamäge minekut oli rohkem. Mõned üksikud külad sellel pikal lõigul ei rikkunud metsikut üldmuljet, eriti teekonna keskosas, kus väikesed üksildased rohelised orud kõrguvate mäeküngastega muutsid rattasõidu mõnusaks ning vähesed mööduvad autod ei seganud rahu ja vaikust. Vihmalubav hommik kujunes päikeseliseks pärastlõunaks ning rattasõit nõudis lühikest dressi. Rohkem laskuvana tundus maastik kuni rannikuni, siis tuli jätkata ca 10 miili mööda rannikut põhjasuunas ning lisaks vastutuulele tuli vändata hirmsaid mägesid, kus teeääri palistasid hapult lehkavad kitsede ja jäneste lihavad korjused. Ilmselt Shotimaal rebaseid ei ole või on neid oluliselt vähem kui Bristolis, kus õhtusel ajal jalutades võib neid külluses kohata.
Aga Shotimaa läänerannik, kes oleks osanud arvata, üllatas valgete liivade ja lasuursinise veega. Tuuline, aga ilus!
Praamijärjekorras oodates tekkis meil vestlus ühe motomatkajaga, paistab et ka neil tekivad istumisega probleemid, aga nõustusime, et rattaga on asi hullem. Tema innovaatiline idee rattasadulast oli midagi väikese võrkkiige sarnast.
Lühikese praamisõidu järel tarvitasid Armadale´i sadamas saabujaid viiuldajad – ca 10-aastased kohalikud tänavamuusikud. Pea kohe asusin laagripaika otsima, aga sobiva puudumisel jõudsin pea 10 miili maha sõita ning esimese käiguvahetaja lõhkuda, enne kui leidsin. See-eest oli see õhtupäikese säras peesitav mõõnakuiv abajas ning pisike tuulevarjuline rohune kaljuplatvorm igati pika valimise väärilised.
Järgmisel hommikul ma toimetustega eriti ei kiirustanud, sest teadsin, et rattasadulas ootab mind teise päeva istmikuhellus. Ühel hetkel asusin siiski teele, et ca 10 miili eemal paiknevas asulas üritada käiguvahetajat parandada. Sealsest infopunktist sain kaunis kena ilmateate, mis lubas küll uskumatuid tuuleiile, aga tuule vaibumist ja ilusat ilma pärastlõunaks, seega otsustasin teha pärastlõunal haagi(õigemini küll laskuda ühte auku, kust välja sai ainult sama teed pidi), et vaadata lähemalt Cullini mägesid ning saart ka pisut kõrgemalt. Infopunkti abiga leidsin kohaliku rattamehaaniku, kes katsus mu käiguvahetajat, üritas väita, et töötab küll, kuid probleemi lahti seletamise järel tituleeris end amatööriks ning loobus üritamast. Õnneks töötas ees keskmine hammasratas, seega oli olukord halvimaist parim ning lükkasin parandamise järgmisele päevale, mil oli plaanis läbida saare pealinna Portreed.
Aeg-ajalt tuli vastu teisi jalgrattamatkajaid, kuid samas suunas ei tundunud keegi sõitvat. Ühe pika-pika tõusu lõpuosas märkasin üht seisvat jalgratast, mille omanikuks oli üks 60-ne ligi naisterahvas Põhja-Inglismaalt Yorkshire´st. Peatusin, et pisut juttu ajada, aga tormav tuul ei lasknud seda pikalt teha, peagi asusime mõlemad teele. Tõusu lõpuks oli mu edumaa just nii suur, et jõudsin kindad kätte tõmmata ning asuda laskumisel tema tuulde. Oli üks neid suuri laskumisi, kust tuli vastutuule tõttu alla vändata. Siis, aga kukkus mu söögikott taas pakiraamilt ning seal oleval klaaspudelil õnnestus tesitkordselt terveks jääda. Olin taas üksildane matkaja, aga nii ehk nii pidi too naisterahvas lähimas kämpingus peatuma ning paari miili pärast nägingi teda kämpingus kohta otsimas. Mina jätkasin järgmise vastutuuletõusu pressimist ning ka kerge vihmahoog käis üle. Samuti ei olnud ma rahul ei tee suunaga, sest lõunasse minemise asemel läks see läände ning teeäärse viidaga, mis jalgsiminejale lubas vähem kui 5 miilist matka ning minul mööda teed tuli sama koha peale jõudmiseks üle 15 miili vändata. Meeleolu päästmiseks keeras tee lõpuks siiski lõunasse ning ühel pikal laugel laskumisel ei olnud mul enam muud teha kui naljaviluks käiguvahetajat proovida ning näe töötas, vähemalt kõige suurem hammasratas. Glenbrittle´isse viival teel, mis lookles üles alla, kuid iga kord pisut rohkem üles, sest lõpuks oli vaja mitusada meetrit kõrgemale tõusta, oli taas üsna raske, sest visuaalselt ei olnud tõusu nähagi ning oli arusaamatu miks väntamine nii raske on. Samas oli võimalus ära proovida ka väike eesmine hammasratas ning seegi oli läbi ime paranenud. Kõige krooniks olid viimased 3-4 miili, mis taas merepinnani laskumiseks oleksin võinud läbida jalad taskus, sest vändata ei olnud vaja – allamäge ja taganttuul. Mõtlesin keha kinnitada, et seejärel mäe otsa ronida, aga peale sööki, keeras ilma üsna kurjaks ning pigem oli vaja varjumisele mõelda. Sõitsin läbi küla mereni, käisin sealse kämpingu poes, kuid kahtlesin, kas jään sinna pidama, sest puudeta rannal lõõskas meeletu tuul ning minu viledaks kulunud magamiskott nõudis pisut varjulisemaid kohti. Oma mure kämpingupidajale ära rääkinud, andis ta mulle ühe lisa magamiskoti, nimelt olid samal hommikul ühed kämpingulised jätnud endast maha täiskomplekti varustust. Sain selle koti päriseks, sest kämpingusse jäetakse neid ülearu palju, et kõiki alles hoida.
Telgi püstitamisega algas ka vihmasadu ning tuuleiilid oli jätkuvalt tugevad. Naabertelkidel oli paat karjatada või oli see telgi paigal hoidmiseks, igatahes seal telkide vahel ja peal see ringi hullas, õnneks oli minu telk pealttuult, seega ohutus paigas. Ronimise mõte läks peast, sest kogu õhtupoolik oli tormine ja vihmane. Selle asemel tegelesin lugemise ja kirjutamisega ning kujutasin ette, kuidas ma järgmisel hommikul sellest viimasest laskumisest üles väntan.
Väikese lootuse panin järgmisele varahommikule, kuid ka siis olid tipud pilvedes ning nii loobusin ma sellest 992 meetri kõrgusest hiiglasest – ühest Shotimaa 284-st 3000lisest mäest.
Kuna tuul oli endiselt tugev ja põhjakaartest, lootis üks tädi kämpingust lahkudes, et sõidan lõuna poole, kuigi küllap ta teadis niisama hästi kui mina, et ainuke tee viis otse põhja. Tõus osutus oodatust lühemaks ja ei olnud sugugi nii kole kui järk-järguline tõus teiselt poolt eelmisel päeval. Selliseid tõuse oli sel päeval üksjagu, enamus loomulikult vastutuules. Varasel pärastlõunal jõudsin saare pealinna Portreesse. Burgerit ja friikartuleid süües jõudsin mitu korda ümber mõelda, mis suunas jätkata. Lõpuks langes siiski liisk loode kasuks kagu ja ida asemel. Otsustasin sõita Skye saare läänerannikule, et sõita sealt paadiga Välimistele Hebriididele. Ka Skye saar kuulub Hebriidide saarestikku, Sisemiste Hebriidide hulka.
Sadamast lahutas mind 15 miili ning selle läbimiseks kulus mul pea kaks ja pool tundi. Arvutage ise, kas tuul oli vastu ja kas oli tugev? Õnneks läks aeg mööda märkamatult, sest maastik oli taas kord lummav ning teeäärsed külad oma imearmsate majadega viisid mõtted mujale. Pisut enne hämarat jõudsin Harrise saarele ning pärast paari miili väntamist ning enne mägesid leidsin pika otismise peale telgist pisut väiksema lapi kuiva maad. Kuigi tegu oli nõlvaga, püsis vesi seal hästi.
Neljas päev oli raske, naljaga pooleks kirjutasin selle päeva kokkuvõtteks: aitäh selle koleda päeva eest, on millega võrreldes teisi päevi nautida. Lühidalt, ilm oli jahe ja pilvine, kui päike ka aeg-ajalt tuli, siis selleks, et mind peatuma sundida ning üks kiht riideid ära võtta, et siis jälle kohe tagasi panna. Hommikune mägine maastik vajas ilus olemiseks päikese abi. Hiljem kui päike tuli, ei olnud maastik enam nii dramaatiline. Sõitsin taas lõunast põhja, tuuuul puhus muidugi vastu ning lisaks istmikule tekitas valu ka parema jala kannakõõlus. Kui Shoti maismaal oli suhteliselt lauge tee ümbritsetud kõrgetest mägedest, siis siinset lauget maastikku läbis suhteliselt mägine tee. 35-miiline päevadistants Harrise saarelt kuni Lewise saare suurima linnani ei olnud näiliselt suur ettevõtmine, kuid antud tingimustes täiesti piisav ning hommikul peetud plaan ilma pagasita veel paarkümmend miili vändata ei tulnud õhtul enam kõne alla. Huvitav, et füüsiliselt on need kaks saart üks, aga kultuuriliselt ja maastikuliselt peetakse neid kaheks erinevaks saareks. Kahjuks ei pühendanud ma piisavalt aega, et selle teadmise tõelevastavust kontrollida.
Mingil hetkel märkasin eemalt kahte suurt hoonet, parklad autosid täis, ning otsustasin ennast poe peatusega turgutada. Lähemale jõudes osutusid mõlemad hooned kirikuteks – pühapäev ju. Kuna tegu oli siiski puhkusega, keeldusin edasi sõitmast, keerasin teisele poole teed kauni jõekese äärde, keetsin sooja lõuna ning sõin viienda keedumuna tol päeval – meega, et läheks magustoidu ette-, ning magasin õiglast und. Selle mõnusalt kasutatud aja jooksul ei juhtunud muud olulist, kui et tuul tugevnes.
Igatahes jõudsin hilisel pärastlõunal Stornowaysse ja esmaseks ülesandeks oli leida midagi koogi sarnast, kammisin linnakese läbi, ainult üks asutus oli lahti, juhtumisi kohvik-söögikoht. Läbi raskuste ning baarileti taga sain suu magusaks(kõik lauad oli reserveeritud) ning seejärel asusin kämpingut otsima. Pärast õhtusööki ajas magusaisu mind uuesti rattale ning viimases hädas tuli Hiina söögikohast magustoit valida. Kui suur mu magusaisu ka ei olnud, jäi sellest õlikäkist pool siiski alles.
Järgmisel varahommikul tuli jõuda praamile, et tagasi Shotimaale sõita. Laevas vaadeldud koolieksursiooni puhul oli huvitav, et õpetaajad-saatjad rääkisid omavahel kohalikku gaeli keelt, aga lapsed ja õpetajad rääkisid omavahel inglise keelt. Pealegi olid nii 10-aastaste ja vanemate laste rahakotid kõik õpetaja käes ning siis kui laps rahakotti küsis, pani õpetaja kenasti kirja palju laps oma rahakotist võttis.
Mandril ootas mind vähima võimaliku distantsina 32 miili, seal oli lähim rongijaam. Tuul oli pigem soodne ning 3 ja poole tunniga sain hakkama, paar miili enne raudteejaama sain ka oma uue vihmakeebi ära proovida. Istmik, kannakõõlus ja vihm olid märksõnadeks, mis mind rongile meelitasid. Jõudsin jaama pea tunnise varuga, vähemalt nii ma arvasin, kuid ei, jõudsin vaid pilgu ajatabelile heita, kui rong juba tuli ning järgmiseni oleks olnud 3 tundi ootamist. Mõneminutilise rongisõidu järel siras päike ning mind ootasid pärastlõuna Invernessis ning maaliline rongisõit Edinburghi ning päev Shotimaa pealinnas.
Viimasel õhtul lennujaama sõites sattus sama bussi peale oma Shotimaa jalgrattamatka lõpetanud Mattias Berliinist. Meie lennukid läksid vastavalt kell 6 ja kell 7 hommikul, seega oli aega lobiseda ning veenduda, et jalgrattamatkal puhubki tuul valdavalt vastu.
Pärast Berliini maratoni on kohalik bratwursti ja õllegiid olemas.
Paik vihmaseks pärastlõunaks 
Sinna peaks pikemaks ajaks, rahulikult, ilma ajapiiranguta matkama minema, et oleks aega ringi käia, kohapeale paariks päevaks peatuda, jalgsi ringi jalutada, pilti teha, lõket teha, jne. Rannikuäärsed helesinise vee ja mõnusa liivaga lahesopid on alati mõnusad paigad. Väga ilus ja karge paik matkamiseks.