Näe, märkamatult on pea kuu möödas, 3 nädalat Eestis läks lausa lennates ning tööl kaovad päevad niimoodi käest, et hommiku järel on kohe õhtu ning lugemist ootavate raamatute ja rännuajakirjade virn kasvab kiiremini kui kahaneb.
Nagu ikka Inglismaal on ilm päikseline, küll aga lõõtsutab kevadtuul, ei ole soe, ei ole külm, aga pesu kuivab suurepäraselt. Täna laskusime pisut kesklinna poole ning ühtlasi nõlvalt alla kaussi, seal oli päris õdus olemine, olematu tuul lasi päikesel segamatult oma tööd teha.
Kiirelt käest libisenud Eesti nädalatesse mahtusid mõned matkad ja mõned võistlused, millest paari sõnaga juttu teekski.
Selleks, et enne Võhandu maratoni korragi aeru käes hoida, sai ette võetud Vasalemma jõgi Keila-Haapsalu mnt sillast kuni mereni. Jõgi pakkus meeldiva üllatuse nii mõnegi piskese kärestiku, hea läbitavuse ning kohatise laiusega – suur ja lai nagu Emajõgi. Ka erksinised jäälinnud olid kohal. Üksikud puud, mis ette jäid, olid ülesõidetavad ning ainuke koht, kus tuli paati ümber vedada oli ca 1,5 m langusega betoontamm, igaks juhuks ei proovinud sealt alla sõita. Merre välja jõudnuna oleks võinud rahuliku merega kasvõi Pakrile põrutada, aga õhtu jõudis ning pealegi oli vaja umbes 1 km ülesvoolu sõita. Esimesed 50 m tulid mõne katsega, edasi läks pisut libedamalt. See tore 5- tunnine lõunapausiga jõeretk jäi ainsaks treeninguks enne Võhandu maratoni, mis toimus 3 päeva hiljem.
Selline oli üks kõige võsasemaid kohti
Sellest tammist me tegelikult alla ei sõitnud.
Võhandu maratoni suurimaks üllatuseks oli muidugi Tamula järve jää, mis reede õhtul uhkelt järve kattis ning laupäeva hommikul ei olnud sellest tükkigi järel. Müstiline.
Suurimaks vahelduseks ja vahetujaks oli ilm – oli nii näkkupeksvaid rahehoogusi, hoovihma, laia langevat jõululund ning ei puudunud ka soendav pärastlõunapäike ja tugev vastutuul lõpu eel.
Maratoni eelõhtul olin pisut ärevil, teadmata, mida paadiklassi vahetus – kaheselt ühesele – kaasa toob. Aga näe, ei olnudki nii paha väljaaravtud esimesed paarkümmend km Paidreni, mis ma sõitsin ilma tüürita ning kogu aeg tuli ühelt poolt rohkem kangutada. Neil kilomeetritel kuulsin kaldalt kommentaari, et esimene naine läks juba pool tundi tagasi mööda, seega viskasin lätlanna püüdmise püssi varakult ning ehk ennatlikult põõsasse, sest tegelikult oli vahe lõpetades pool tundi. Samuti sõitis tagantpoolt ligi Liis ühesel ning see tegi üsna ärevaks. Ta oli eelmisel aastal 13 h sõitnud ning selle järgi arvestasin meie oletatavat liikumistempot. Sõitsime mõnda aega koos, kuid peale Paidret, kui sain oma tüüripedaalid enam-vähem paika, jäi Liis kuhugi tahapoole, aga teadmine, et taganpoolt võib keegi tulla, kannustas ikka aeg-ajalt aeru ka liigutama, ainult vooluga ei saanud lasta.
Peale Paidret läks distants üsna ruttu ning ka käed jäid hoopis vähem valusaks. Ühese suureks eeliseks oli see, et võis mõnusalt omas rütmis aerutada, kord kiirete tihedate, siis jälle aeglaste pikkade tõmmetega. Samuti ei pidanud ise paati tassima, sest enamasti astus ikka oma 2 inimest ligi, kes su eest selle töö ära tegid. Kahesega sellist luksust polnud. Kahese eeliseks oli kindlasti see, et distants sai ajaliselt kiiremini läbi ning olime nö juhtgrupis ning sündmusest oli suurem ülevaade. Seekord sõitsin umbes veerandi distantsist nii, et ei ees ega taga olnud kedagi näha. Samuti osutus ühene kehvaks võitlusvahendiks lõpukilomeetrite vastutuules, kus lõpukolmandikul kinni püütud seiklusspordi perekond must uuesti mööda libises. Hirmsasti oleks tahtnud neid võita, kuid lihtsalt ei olnud seda toorest jõudu, mida vastu panna. Ka lätlanna, keda olime eelmisel aastal kahesega võitnud, jäi püüdmatuks.
Aga see kõik ei ole muidugi oluline ning toredal üritusel tahaks ka järgmisel aastal osaleda.
Näpunäide aerutajale: kui te ei taha, et kõik teie joogipudelid kärestikku upuvad, siis jätke nad hoopis ostmata
Paidresse jõudsin lumesajus
Maratonile järgnenud ööpäeva mahtus kiirkäik Tartu-Viljandi-Pärnu-Tartu marsruudil ning sellele järgnes niisama tore, kuid hoopis teistsuguse tempoga matk. 2 ja pool päeva kanuuga Pedja jõel ning matkad ja laagerdamine Põltsamaa raba idaservas, lubasid mõneks ajaks unustada rahutu tormlemise ja igasugu tegemistvajavad asjad ning tunnike tukkumist pärastlõunapäikese paistel lauka serval kuulus teenitult matkapäeva juurde.
Küllap jäi Jaanuse silma ja kaamera ette paremaid kaadreid nii sellest kui ka mõnest teisest matkast, neid võib vaadata siit:
Pärast päeva mõnusat kevadist leheriisumist kodus Padisel oli järg Xdreami käes. Paar päeva varem olin teada saanud, et Jaana haigestumise tõttu asendab teda Maret Vaher – niipalju siis rahulikust läbikulgemise plaanist. Õnneks algas üritus ratta seljas ning kuigi olin seal sel aastal pea esmakordselt kannatas Mareti kannul sõita küll. Rattadistantsil kujunseki mu rolliks grupi kooshoidmine. Kui Pilvi pisut kaugemale jäi, lasin tempo alla ootasin ta tuulde ning siis sõitsime järele samuti aeglustanud Maretile ning tsükkel algas otsast. Välja arvatud rattadistantsi viimased ülisirged vastutuule kilomeetrid oli ratas üldiselt lihtne. Jooksmine ja orienteerumine olid tiba raskemad. Nimelt tuli paari punkti jagu igal ühel omapäid orienteeruda ning, et kilomeetreid ikka koguneks, võtsin esmalt vale punkti, et siis õiged üles otsida. Koos orienteerudes oli taas hämmastav tõdeda, kuidas oskaja paksus rägametsas kõhklematult punktist punkti läheb, ei mingit otsimist, ei hetkegi seisatamist, et kaarti lugeda, ole ainult väle ja püsi kannul. Lisaülesandes sain lõpuks pisut kasulik ka olla.
Üritus lõppes kanuusõiduga tuulisel ning lainetaval Paunküla veehoidlal. Mina istusin tüürija koha peal ning tüürimist oli tuule ja laine tõttu pidevalt ning aerutada korralikult ei saanudki, seega olin kanuuetapi lõpuks üsna taastunud ning oli veider lõpetada Xdream puhanuna.
Naiskondade arvestuses esimene koht andis auhinnaks huvitava klaaskarika, Salomoni retuusid ja t-särgi, Vomaxi kinkekaardi ning pudeli shampust. Esimene jääb kapile tolmu koguma, riided said peatselt ümber Viljandi järve joosta, kinkekaart läks edasi kinkimisele ning shampus kulus järgmisel hommikul ühes Lasnamäe tornmajas pannkookide kõrvale marjaks ära.
Salomoni komplekt läks järve jooksul käiku, viimasel hetkel lisandus ootamatult ka seelik. Vaatamata kaunile kuid nigelale jooksuvormile õnnestus eelmise aasta ajast kärpida mõned sekundid ning mööduda nii mõnestki pärisnaisjooksjast(seda näed riietest). Usun, et suutsin hetkesseisust rahuliku maksimumi võtta(nii kui natukene raske tundus, kohe andsin tempos järgi, ega järvejooks ole mingi kannatamine:). Minu uhiuus valge Salomoni pluus nägi ka peale pesu üsna plekiline välja.
Tootjad peaks lisama hoiatuse: spordisärgile ärge spordijooki peale lödistage, sest teie särk saab jäädavalt rikutud. Nii taandus uhke esindussärk ühe korraga kõigest matka alumise kihi T-särgiks kui sedagi. Ehk lisandub lähiajal ka pilt minu jooksuvormist.
Meelis Atonen arvab, et Viljandi järvejooks on nagu religioon, seega kohtumiseni 1. mai 2010 Viljandis.
Järgmisel nädalavahetusel ootab raamatufestival Inglismaa ja Wales piiril Herefordi maakonnas ning üks tähtsamaid ülesandeid töö kõrval on 2-9 juunini toimuva reisi `Esmatutvus Shotimaaga´ planeerimine. Samuti on mõned matkaideed juuli- ja augustikuises Eestis, varsti ka neist lähemalt.
Tervitused Bristolist
Eveli
Paik vihmaseks pärastlõunaks 