Austria alpinistide juhtumistest ja mittejuhtumistest

29. märts

Kuigi talv on nii Prantsusmaal-Shveitsis, kui ka kuuldavasti Austrias ja Eestis veel täies hoos, siis minu jaoks saab talv tänasega ümber. Suusapuhkus on otsas ning homme varahommikul olen juba Inglismaal.
Nädal kuulsate Austria naisalpinistidega kujunes pisut teistsuguseks kui plaanitud. Kuna Austriast tulev Anita pidi alles laupäeva õhtul jõudma, oli Berni Alpidesse sisenemine plaanitud pühapäevale. Proloogiks ronisime meie Claraga teel Genfist Fieschi Mont Rogneux(3048 m) otsa, 1800 meetrit mõnusat tõusu, päikselist ja tuulevaikset(mitmel pool mujal puhus päris kõvasti sel päeval) ning 2200 meetrit laskumist, esialgu üsna mõnusat, seejärel oma 1000 vertikaalset meetrit jäistel moguliteks sõidetud nõlvadel, seega kujunes laskumine palju vaevarikkamaks kui tõus. Autoni jõudmiseks tuli pisikeses Shveitsi külakeses  mõnda aega hääletada, sest autod suusatajatega liikusid vastupidises suunas ning kohalikud liikusid jalgrataste ja kärudega.
Hiljem teel olles tuli Austriast uudis, et Anitale, kes oli juba teele ausnud, sõitis keegi tagant otsa ning vähemalt paariks päevaks lükkus tema tulek edasi.

Seega asusime pühapäeva hommikul kahekesi Konkordiahütte (2850m) poole teele. Esimene etapp oli lihtne sõitsime tõstukiga Eggishorni tipu alla (ca 2850m). Otseeteed alla Tällisgrati harjani, mida pidime ületama, näisid pisut järsud, vähemalt ülevalt vaadates ja seljakotiga laskumiseks. Seega pidime ringiga laskuma, mis tähendas esialgu musta hommikuselt jäist rada, kus tuli paari pöördega kiirelt meelde tuletada, kuidas raske seljakotiga suusatatakse. Ainult traaversiga ei õnnestunud kurule(2610) jõuda, sest see oli pisut kaugemal kui arvasime, seega panime nahad suuskade alla, et kurule tõusta. Seal ootas ees laskumine mööda Märjela orgu(päris huvitav kust selline puhas soome nimi padu-Shveitsi sattus) kuni liustikuni. Ca 2300 meetri kõrgusel liitusime Aletschgletcheriga. Pikk ja lauge, aga võrratult ilus ning kõrgetest mägedest ümbritsetud liustik, millel 400 m tõusmiseks tuli läbida 7-8 km. Tõustes tugevnes ka tuul ning ülevalpool muutus see pinnatuisuks, mis oma tugevusega aeg-ajalt peatumagi sundis. Õhkkond pani unistama Gröönimaa traaversist. Vaheldumsi kord kandvas kord läbivajuvas lumes jälgi ajades jõudsime paaritunnise liustikumatka järel Konkordiahütte alla. Hütist lahutas veel ca 130 m ning 430 trepiastet.

Õhtuse tormituulega oli mõnus soojas hütis istuda. Hooaja alguse tõttu oli hütis vaid mõned inimesed saja ja rohkema asemel mõned nädalad hiljem, nii võis vabalt laiutada, asju ahju paistel kuivatada ning hütihoidjal oli aega kõigile ilmateadet lahti seletada. Midagi ilusat see viimane ei lubanud, vaid rohkelt tuult ja kahtlast ilma järgnevateks päevadeks.
Järgmisel hommikul oli endiselt tuuline ning Eigeri ja Mönchi poolt oli taevas üsna pilvine.  Võtsime plaani kõige lähema 4000 tipu Gross Grünhorni(4043 m), ega me eriti ei uskunud, aga läksime üritama. Paar korda kahtlesime, kas tagasi keerata, sest pilved liikusid peale ja kohati oli nähtavus üsna halb, aga siis hakkas päike end näitama ning tuule valikul sai kord näha sinist taevast, siis jälle pisut udusemat pilti. Suurepäraste lumeolude tõttu oli tõus lisutikul üsna lihtne, suured lõhed paistsid kaugele kätte ning väiksemad olid paksult lund täis. Ümber lõhede ning ohutus kauguses serakkidest jõudsime viimastele nõlvadele, kus kõva lume tõttu ei olnud vaja enam sügavas lumes jälge ajada ning peagi oli järseneval nõlval lihtsam kassidega liikuda. Nii jätsime suusad pisut madalamale kui 3900 peal olev bergsrund(lõhe liustiku ja mäe(kalju) vahel). Üks köietäis aitas üle bergrsrundi ning edasi jätkasime ilma köieta kaljusel-lumisel harjal. Kui ühel hetkel tupikusse jõudsin ning pidime kuskilt mujalt proovima, oli hetkeks aega mõelda. Tipp näis veel vähemalt pooletunni kaugusel, külm kippus ligi vaatamata liikumisele ning allpool pilvisus tihenes. Otsustasime ümber pöörata. Õhukese ja sõmera lumikatte tõttu nõudis laskumine täit tähelepanu ning tunne oli kindlam kui kinda all oli killuke kaljut. Suuskadeni jõudmise ajaks  oli nähtavus oluliselt vähenenud, olles siiski piisav, et ohutult laskuda, kuid ebapiisav, et mõnusalt suusatada, sest reljeefi nägemata on  viimane üsna keeruline, kuigi kohati oleks enam-vähem suusatatav lumi seda lubanud. Suusatamise eelis jalgsi liikumise ees on lisaks suurenenud ohutusele liustikul ka laskumise kiirus ning vaatamata suhteliselt aeglasele ja ettevaatlikule laskumisele, olime umbes tunniga tipust redelite all. Lõputu hütitrepi astmed olid seekord kõrgemad ja tuul tugevam.

31.märts

Kuna ilmateade järgnevateks päevadeks midagi peale hütis istumise ei ennustanud, otsustasime järgmisel hommikul laskuda, lootes, et ehk on kuskil parem ilm. Vaatamata tuulele, tuisule ning pilvedele, kuid neid ometi nähes, tundes ja kuuldes, asusime teele lootusega päraslõunasele puhkusele ja plaanide tegemisele. Lauge liustik ning paarkümmend sentimeetrit värsket lund kahandasid meie kõrgemast asukohast tuleneva potensiaalse energia minimaalseks ning kogu laskumine tuli läbida lihasjõul ja jälge ajades. Aeg-ajalt mustas ühel või teisel pool liustikuäärne mäesein, kuid valdavalt ei olnud mitte midagi näha. Orienteerumine oli siiski lihtne ning lõhesid tundus veelgi vähem kui tõustes – tasane valge väli. Liustikult Märjela orgu keerates kadus tuul ning orus ja Tälligrati harjal oli suurepärane nähtavus ning pea päikeseline. Edasi tundus kõik lihtne. Nahad all, asusime töusma 300 m, mis meid harjast lahutas. Meie tõusime rahulikult, tuul tõusis palju kiiremini ning tõi taas pilved ja nähtamatuse ning selle salapärase miski, mis udus olevat maastikku tundmatuseni muudab. Korraga erinevad mälupilt ja reaalsus vägagi suurel määral ning hallollus satub sellest pisut segadusse. Pärast liiga pikana tunduvat rajutuules tõusu jõudsime harjale ning GPS arvas, et peaksime pisut paremale hoidma. Kõrvuti liikudes vajus Clara järsku paar meetrit allapoole, sest täiesti ootamatult oli nõlv alanud ning hetkelises pilveaugus tundus, et üsna järsk ja järsenev nõlv. Paremale hoidmine tundus vastutuule ning järskude nõlvade tõttu võimatu ning üldse oli raske mõista, kust need järsud nõlvad tekkisid, tõustes nägime vaid laugeid. Et mitte tühja tuult tallata ning ennast tallata lasta, otsustasime varjuda. Koopa kaevamine andis sooja ning peagi saime pisut varjulisemas kohas keha kinnitada ning nõu pidada. Puurisime pilgu igasse pilvehõrendusse, et pisutki maastikust aru saada. Gps-iga määrasime oma asukoha kaardil ning näis, et kergelt paremale hoides peaks asi toimima. Läksime uuesti tormi, leidsime end taas liiga järskudel nõlvadel ning 5 minuti pärast olime koopas tagasi. Tegime ajaviiteks koopa suuremaks, hoidsime endiselt silma peal pilveaukudel ning ühtteist sai selgemaks. Kuna ööbimisest me huvitatud ei olnud, siis tegime järgmise katse. Tõusime seekord harjale tagasi ning suusad käes, püsti ja käpuli liikudes ning aeg-ajalt pikali tuule taltumist oodates võitlesime end mööda harja pisut paremale ning lõpuks leidsime pisut laugemana näivad nõlvad, et traaversit alustada. Traavers võttis aega, sest aeg-ajalt kadus nähtavus täielikult, aga me olime nägemisest vägagi huvitatud, et näha kuhu minna ning samas hoiduda liiga järskudest nõlvadest. Viimaks hakkasid tõstukimastid paistma ning pärast viimaseid traaverseid algas suusarada ning siis väiksemad teekesed koos Fieschi kõige kõrgemate majadega.  Kui lumi lõppes tuli autoni jõudmiseks lõigata läbi järskude tagahoovide, sest tee tegi paarkilomeetrise tiiru. Kokku kulus laskumiseks plaanitud 3-4 tunni asemel 10 tundi. Seiklusrikast päeva jäi meenutama külmavill põsel, fotode tegemisele me sel päeval eriti ei mõelnud.
Jätkuva kehva ilmaennustuse tõttu pöördusime veel samal õhtul tagasi ning järgmistesse päevadesse mahtus murdmaasuusatamine, pisikesed kohalikud suusatõusud, ronimine ning külaskäigud. 

 

Inglismaalt

 

Londoni metroos on hommikusel tipptunnil väga lihtne käed lahti sõita, see tähendab, et rahavast on nii tihedalt, et ühestki torust ei ole vaja kinni hoida. Samas on raske aru saada, kas need mornid ja kinnised näod, mis vaatavd maha või raamatusse/ajalehte, järgivad lihtsalt metrooeetikat või on nad tõesti tülpinud liigsest inimtihedusest,  mida nad iga päev taluma peavad. Selliseid silmapaare, mis suure huviga mööda inimesi rändavad, kohtab väga vähe.

 

Rongiaknast on Inglismaa ilus ka varakevadisel pilvisel päeval, eriti kui su hirmkallis pilet on kellegi teise poolt ostetud ning rong liigub sinu jaoks varem avastamata rööbastel.
Puud on veel raagus, aga rapsipõllul on esimesed kollased õied. 
Ivybridge´is maha tulles ei saanud kohe arugi kummale poole raudteed peaks minema, et tellitud takso leida, igal pool näis mets ja võsa. Taksost väljudes tabas mind maja taga kulgeva kiirtee müra samaaegselt sõnnikuhaisuga – milline soodne asukoht:)