Kirjutamisse tekkis pisikene auk, ei teagi täpselt miks. Pärast maratoni kirjutasin mõned read, aga needki jäid sinnapaika
17.veebr
Kui ma viimati kirjutamisele mõtlesin, siis tahtsin kirjutada inglise talvest kui kestvast kevade algusest ning inglise maastikust, mis otse nõuab sellel jooksmist ning põhjendab kerge vaevaga Paula Radcliffide olemasolu ning riigi krossijooksumeistrivõistluste ülekandeid rahvustelevisioonis. Siis tulid aga rahutud ajad ning kirjutamiseks ei jäänud aega. aga ka nüüd paar nädalat hiljem on soojas talves kevade algust ning maastik kutsub endiselt end avastama
ühel laupäeva õhtul Inglismaalt ära lennates tabas mind selgus, kui erinevad on need kaks maailma, mida ma olin ühe lennutunniga vahetamas. Ratastooli inimese maailmast, kus liikumistrajektoorid viivad elutoast kööki ja tagasi, õhtusöögile Everestil ja K2-l käinud mägironijaga, kes Genfi kellategijatelt miljoneid välja meelitab, et Himaalajas filme vändata. Samas ei olnud sellel kontrastil mitte mingit tähtsust, sest luges see, et mõlemad on lahked ja lihtsad, huvitavad inimesed.
Et lahkeid inimesi jagub, oli mul Genfis valida tühja äärelinna- ja kesklinnakorteri vahel, kuna esimesega kaasnes ka auto ja suurepärane mägedeteemaline raamatukogu valisin äärelinnakorteri. Kahjuks ei lubanud tihe graafik raamatukogule piisavalt tähelepanu pöörata, sest oli vaja suusatada, sõpradega kohtuda, kellega pool, kellega paar tundi, oli vaja ära kasutada sügisel ostetud kinokohad.
Nauditav oli üle pika aja suuselda suurepärastes lumeoludes ning nagu vasikas kevadel tuisata mööda suusastaadionit, et meelde tuletada kõik edas- ja tagurpidise suusatamaise nipid. Sama nauditav oli jagada oma suusarõõmu ja -oskust CERN-i suusaklubi suusatunnis pundile täiskasvanutele. Kas nad pärast paari tundi just ilmtingimata paremini uisutehnikat valdasid, aga sellest pidid nad küll aru saama, et suusatamine on palju lõbusam ja mitmekesisem tegevus, kui mööda rada edasi nühkimine.
Nauditav oli ka sõpradega kohtuda, kuid kahetsust tundsin selle üle, et ma ei ole seni suutnud mahutada oma ööpäeva enamat 24 tunnist, mis oleks ometi hädavajalik selleks, et ei peaks ühest kohast teise tormama.
Eestisse jõudes oli samuti selge, et kui igas ööpäevas on liiga vähe aega, siis nädal eestis tähendab, et mul on seitse korda liiga vähe aega. Liialt vähe aega oli kohtumisteks ning isegi maratonirajal tuli kiirustada, selleks, et samal õhtul Põhja-Eestisse ja järgmisel päeval lennukile jõuda.
Oli siiski aega, et mõned päevad kodus olla, käia täiskuumatkal, ning läbida tavapärane kolmnurk Tallinn-Viljandi-Tartu.
Aga mõned mõtted ka maratonist. Kui tribüüni eest möödusin tundsin, et terve talve jõude seisnud käed olid juba väsinud ning esimene silt, mida märkasin oli 55 ning enesetunde põhjal tekkis küsimus, kas tegu on sõidetud või veel sõita jäävate kilomeetritega. Aga läks nagu Benjamin Buttonil(kes elas oma elu vastupidi – vanast nooreks), mida lõpupoole, seda lihtsamaks läks või peaaegu. Minu kõrghetk oli muidugi Harimäe tõusud, paari kilomeetri jooksul ei sõitnud must keegi mööda, samas kui mina suusatasin ennast paljudest mööda, kahju ainult, et need kääriskäijad kohati raja ära lõhkusid, sest minu ideaalselt pidavad suusad lubasid libisammul liikuda ka kõige järsematel Harimäe tõusudel. Kord Harimäel, algas pisut nukram osa, siis libisesid nad kõik jälle mööda ning mõne oskamatu ja kõvemat häält tegeva tagantulija puhul astusin aeg-ajalt jäljest välja, et nad mööda lasta. Ande ja Kuutsemäe vahel oli päris mõnus lõik, grupp oli piisavalt laiali valgunud, et leida oma mõnus rütm.
Kuutsemäelt alates, kui poolemaasõitjate vooluga liitusin, tuli uuesti stardi tunne, sest inimesi oli 3-4 rajal väga tihedalt ning laskumisel pidin pisut ettevaatlik olema, et mitte jalgu jääda, samuti oli maastik Kuutsemäelt Paluni selline, mis ei võimaldanud sellest grupist lahti saada. Künkliku maastiku tõttu jõudsin kahe jälje vahel tõusul hulgast mööda ning kohe järgneval laskumisel libisesid nad taas mööda. Üks suur sebimine ning tulemust ei mingit. See oligi vast puusuusaga sõitmise olulisem miinuspool, et raske oli kindlat rütmi leida.
Oli huvitav, et inimesed märkasid mu seelikut või riietust tervikuna ning panid selle arvele kogu mu aeglase liikumise. Kes aravas, et seeliku tuuletaksitus on liiga suur, kes imestas, et seelikuga on üldse võimalik sõita. Aga muidugi ei olnud asi üldse seelikus, nii oli täitsa mõnus sõita ja 1000 sekka sõitmine peaks olema niisama lihtne seelikuta kui seelikuga. Keegi ei saanud aru, et tegu on puusuuskadega.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et nähtuna tagantpoolt, on rahva üldine suusaoskus siiski pigem nigelavõitu. Ja ometi annaks seda paari sõna ja mõne suusatunniga oluliselt parandada.
Et lahkeid inimesi jagub, oli mul Genfis valida tühja äärelinna- ja kesklinnakorteri vahel, kuna esimesega kaasnes ka auto ja suurepärane mägedeteemaline raamatukogu valisin äärelinnakorteri. Kahjuks ei lubanud tihe graafik raamatukogule piisavalt tähelepanu pöörata, sest oli vaja suusatada, sõpradega kohtuda, kellega pool, kellega paar tundi, oli vaja ära kasutada sügisel ostetud kinokohad.
Nauditav oli üle pika aja suuselda suurepärastes lumeoludes ning nagu vasikas kevadel tuisata mööda suusastaadionit, et meelde tuletada kõik edas- ja tagurpidise suusatamaise nipid. Sama nauditav oli jagada oma suusarõõmu ja -oskust CERN-i suusaklubi suusatunnis pundile täiskasvanutele. Kas nad pärast paari tundi just ilmtingimata paremini uisutehnikat valdasid, aga sellest pidid nad küll aru saama, et suusatamine on palju lõbusam ja mitmekesisem tegevus, kui mööda rada edasi nühkimine.
Nauditav oli ka sõpradega kohtuda, kuid kahetsust tundsin selle üle, et ma ei ole seni suutnud mahutada oma ööpäeva enamat 24 tunnist, mis oleks ometi hädavajalik selleks, et ei peaks ühest kohast teise tormama.
Eestisse jõudes oli samuti selge, et kui igas ööpäevas on liiga vähe aega, siis nädal eestis tähendab, et mul on seitse korda liiga vähe aega. Liialt vähe aega oli kohtumisteks ning isegi maratonirajal tuli kiirustada, selleks, et samal õhtul Põhja-Eestisse ja järgmisel päeval lennukile jõuda.
Oli siiski aega, et mõned päevad kodus olla, käia täiskuumatkal, ning läbida tavapärane kolmnurk Tallinn-Viljandi-Tartu.
Aga mõned mõtted ka maratonist. Kui tribüüni eest möödusin tundsin, et terve talve jõude seisnud käed olid juba väsinud ning esimene silt, mida märkasin oli 55 ning enesetunde põhjal tekkis küsimus, kas tegu on sõidetud või veel sõita jäävate kilomeetritega. Aga läks nagu Benjamin Buttonil(kes elas oma elu vastupidi – vanast nooreks), mida lõpupoole, seda lihtsamaks läks või peaaegu. Minu kõrghetk oli muidugi Harimäe tõusud, paari kilomeetri jooksul ei sõitnud must keegi mööda, samas kui mina suusatasin ennast paljudest mööda, kahju ainult, et need kääriskäijad kohati raja ära lõhkusid, sest minu ideaalselt pidavad suusad lubasid libisammul liikuda ka kõige järsematel Harimäe tõusudel. Kord Harimäel, algas pisut nukram osa, siis libisesid nad kõik jälle mööda ning mõne oskamatu ja kõvemat häält tegeva tagantulija puhul astusin aeg-ajalt jäljest välja, et nad mööda lasta. Ande ja Kuutsemäe vahel oli päris mõnus lõik, grupp oli piisavalt laiali valgunud, et leida oma mõnus rütm.
Kuutsemäelt alates, kui poolemaasõitjate vooluga liitusin, tuli uuesti stardi tunne, sest inimesi oli 3-4 rajal väga tihedalt ning laskumisel pidin pisut ettevaatlik olema, et mitte jalgu jääda, samuti oli maastik Kuutsemäelt Paluni selline, mis ei võimaldanud sellest grupist lahti saada. Künkliku maastiku tõttu jõudsin kahe jälje vahel tõusul hulgast mööda ning kohe järgneval laskumisel libisesid nad taas mööda. Üks suur sebimine ning tulemust ei mingit. See oligi vast puusuusaga sõitmise olulisem miinuspool, et raske oli kindlat rütmi leida.
Oli huvitav, et inimesed märkasid mu seelikut või riietust tervikuna ning panid selle arvele kogu mu aeglase liikumise. Kes aravas, et seeliku tuuletaksitus on liiga suur, kes imestas, et seelikuga on üldse võimalik sõita. Aga muidugi ei olnud asi üldse seelikus, nii oli täitsa mõnus sõita ja 1000 sekka sõitmine peaks olema niisama lihtne seelikuta kui seelikuga. Keegi ei saanud aru, et tegu on puusuuskadega.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et nähtuna tagantpoolt, on rahva üldine suusaoskus siiski pigem nigelavõitu. Ja ometi annaks seda paari sõna ja mõne suusatunniga oluliselt parandada.
Veel paarist huvitavast juhusest. Tallinna Lennujaamas sain kokku ühe keskkooliaegse klassiõega, kes samuti olii Londonisse lendamas. vaid mõned nädalad varem olime lõpetamisest saadik soikus olnud tutvust uuendanud ning kuna tema õpib Bathis ja mina töötan lähiajal Bristolis, linnad, mis asuvad Inglismaa kaardil üsna lähestikku, siis olime otsustanud kohtuda. Juhus tegi asja juba enne ära.
Õhtul ettevõtte korterisse jõudes, leidsin eest vaid ühe inimese ning pärast paariminutilist vestlust, kui olin jõudnud mainida, et tulen Eestist puhkuselt, läksime eesti keelele üle.
Õhtul ettevõtte korterisse jõudes, leidsin eest vaid ühe inimese ning pärast paariminutilist vestlust, kui olin jõudnud mainida, et tulen Eestist puhkuselt, läksime eesti keelele üle.
19.märts
Paarile päevale Londonis ning avastusele, et seal on liialt palju rahvast, algas töö, Bristoli asemel kohtusin oma kliendiga Londonis, kuhu me paariks päevaks jäime, et põhjalikult tutvuda Londoni metroo ligipääsmatusega ratastoolikasutajatele. Tihedad päevad Bristolis möödusid imekiirelt, sekka mahtus kahepäevane väljasõit Aylesburysse ja Oxfordi lähedale. Öö peretuttavate juures lubas juba kogetud pisikeste linnakorterite ning -majade kõrval näha ka suuremat sorti valdust avara maja, paari tenniseväljaku ning tiigiga. Viimasel nädalal kolmest oli mu klient draamakursusel Walesis, seega avanes ka mul võimalus esmatutvuda Walesiga läbi muljetavaldava lõunaranniku. 3 nädalat möödusid väga kiiresti, ometi jõudis töösuhe märkamatult sõpruseks kujuneda.
Läbides ettevõtte korterit, leidsin sealt eest kehva inglise keelt rääkiva tüübi, kes mõne aja pärast läks rõõmuga prantsuse keelele üle. Oleks ma teadnud, et sellel järgneb 4-tunnine katkematu sõnavaling, ei oleks ma muidugi teinud seda aktsendist tulenevat ettepanekut keelt vahetada.
Läbides ettevõtte korterit, leidsin sealt eest kehva inglise keelt rääkiva tüübi, kes mõne aja pärast läks rõõmuga prantsuse keelele üle. Oleks ma teadnud, et sellel järgneb 4-tunnine katkematu sõnavaling, ei oleks ma muidugi teinud seda aktsendist tulenevat ettepanekut keelt vahetada.
Genf võttis mu vastu soojalainega ning juba 7. päeva sirab päike pilvitus taevas ja pärastlõunane temperatuur meenutab maid Eestis. 5 päeva murdmaa- ja telemarksuusatamist ning suusamägimatkamist on seljataga, ees on ootamas nädal suusamatkamist kahe austerlannaga, mõlemad 8000 käinud mitmekülgsed alpinistid, üks meditsiini ja teine psühholoogia doktor, vägagi aukartustäratav seltskond, loodan, et omadega jänni ei jää.
Paar suusapäeva veetsin väga huvitava päritoluga inimesega – tema vene-itaalia-ungari päritolu ema omas portugali passi ja elas peruus, isa oli prantsuse-saksa päritolu, lapsepõlv möödus Peruu, Prantsusmaa ja Saksamaa vahel, emalt sai ta hispaania, isalt saksa keele, koolist prantsuse keele, teismeiga möödus Kanadas vanaisa ja onude juures, sealt tuli inglise keel, seega on tal praktiliselt 4 emakeelt, teeb kadedaks.
Ning märtsi viimasest päevast alates ootab mind töö Plymouthis, Inglismaa edelasopistuses.
Paik vihmaseks pärastlõunaks 