Päevad Bristolis on möödunud ühe jutiga teisipäevast laupäevani ja kuigi internet on kogu aeg käe pärast ei ole jõudnud enne tänast ridagi kirjutada. Töö ehk siis elu või vastupidi on väga intensiivne, kuid huvitav. Kui alguses olin pisut ärevil vanemate olijate juttudest, et tööd ei pruugigi väga palju olla, siis hetkel selle pärast enam ei muretse. Kui Bristolis lõpetan, siis jään veel mõneks päevaks linnaga tutvuma ning siis jääb 3 päeva igasuguste paberite ajamiseks ja täitmiseks enne kui algab töömaraton, mis kestab 22.detsembrist kuni 30. jaanuarini päevagi vahele jätmata. Tavaliselt saab oma töögraafiku teada umbes 3 nädalat ette, mida on suhteliselt vähe soodsate lennupiletite ostmiseks. Arvan, et olen siiski jämedat otsa enda kätte saamas, et asju pisut paremini organiseerida. Jaanuari kuu tegemised on mul teada seepärast, et lähen taas sama kliendi juurde, mitteametlikult leppisime me selle juba enne kokku, ametliku käigu andmiseks helistas klient meie kontorisse küsides, kas minu tagasitulek oleks võimalik ning siis kontor helistas mulle ja küsis, et kas ma olen nõus. Me ei tohi klientidega ise midagi kokku leppida, aga kui kliendid kedagi tagasi tahavad, siis üldiselt nii see ka läheb. Kuna mind ka Bristolisse võimalikult ruttu tagasi oodatakse, siis annab asju üsna hästi korraldada nii, et ma klientide abiga kontori teadmata võin oma plaane päris pikalt ette tehaJ
Selle asja ainus miinuspool on see, et ma tahtsin ju Inglismaad avastada, aga kui paar esimest klienti jäävad korduma, siis jääb ta nägemata. Kuigi ega töö kõrvalt ühe linnaga eriti tutvuda ei jõuagi, ainult parima jooksupiirkonnaga.
Toredate inimeste juurde ei saa ju tagasi minemata jätta. Sel nädalal töötan üsna omaealise noore naisterahvaga, kes oma elust kolmandiku on veetnud ratastoolis. Juunioride klassis oli ta Zimbabwe koondises nii maahokis, kui ka keskmaajooksus ja tennises ning loomulikult harrastas ta triatloni. Inglasest ema ja valgenahalise aafriklasest isa lapsena räägib ta mitmeid aafrika murdeid ning lisaks inglise keelele ka pisut saksa ja prantsuse keelt. Tema suuga maalitud pilte ma käega järgi ei teeks. Kahe rännuhuvilise kohtumine on viinud meid mõtteis Lõuna-Aafrika reisile ja mitmele poole mujale. Kui terved inimesed suudaksid olla niisama elurõõmsad ja tegusad, siis oleks maailm palju mõnusam paik Kui täna hommikul oli keegi raadios hädas jõulukinkide ostmisega, siis järeldasime, et maailmas on puudu üks sellise pealkirjaga käsiraamat : ´Hangi endale tõeline probleem´ ehk siis sellest, et enamikel inimestel ei ole ju millegi pärast hädaldada.
Töö on üsna intensiivne ja füüsiline, aga nauditav, põhimõtteliselt 24 h 7 päeva nädalas, küll pisemate pausidega päeva jooksul, et jõuab väikese jooksutuuri teha,. Igasugused elulised protseduurid võtavad meil hetkel üksjagu palju aega, sest seda kulub jutuajamisele ning uutele katsetustele ja oma vigadest õppimisele. Tööülesanded võivad olla pliiatsi teritamisest huulte värvimiseni, lisaks mitmesugused meditsiinilised protsessid, mis siin kohal kirjeldamisele ei kuulu, aga kummikindad ja süstal on mul ikka iga päev käes. Vähese kogemuse põhjal tundub, et kuskil 2 päeval on korraks tõrge ja murdehetk, siis hakkad teise elu elama ning oma elu nihkub tahaplaanile. Olen mõelnud, et kui ühe inimese juures mitu korda käia, et kuidas siis nendest eludest välja tulemine sujub?
Ülevalt naabriks on meil lätlased. Nende 6-aastane poeg jookseb eriti just õhtul hilja pisut trampivalt ringi, seega on põhjust lätlasi põhjata küll ja küll, aga nad pidid tegelikult toredad inimesed olema. Kui ma olin kaks korda lätlasele hello öelnud, siis kolmndal korral võtsin julguse kokku ning lasin lendu ühe ara ´Labriti´, aga lätlane, mühkam, ei teinud selle peale teist nägugi.
Aga kui jaanuari lõpuni välja veab, olen kindlasti puhkuse ära teeninud. Mõtlesin minna Prantsusmaale, aga kuna ma sõin liiga palju iiriseid, tulen nüüd ka Tartu maratonile. Loogika on järgmine: kui süüa palju iiriseid, siis tuleb varem või hiljem mõni plomm välja ning see andis mõtte tulla Eestisse hambaarstile ning kuna oli ka parasjagu viimane aeg end soodsalt maratonile kirja panna, siis kasutasin võimalust. Enne küll pean Shveitsist oma suusad võtma ning küllap kasutan ka võimalust, et maratoni eelselt pisut suusatamist meelde tuletada.
Ja kuidagi ei saa ma silmi ära sellelt maalitud Zimbabwe kaardilt, mis siin majas olemas on.
Aitab küll
La semaine a Bristol est passé très vite, les jours sont bien rempli et ils sont trop court. Meme si le boulot et assez physique, il est tres interessant et on s´amuse bien. Mes pauses je les utilise pour faire petits footings, du coup je connais assez bien le parc des Downs, je ne connais pas encore la ville, mais je vais y rester apres pour 2 jours, donc assez pour decouvrir un peu et probablement c´est pas la derniere fois que je serais a Bristol.
Après 2 jours du tourisme à Bristol la semaine prochaine je vais rentrer à Sevenoaks le 19 et en 3 jours je dois bien bosser avec toutes les sortes des papiers comme je n´aurais plus de temps aprés. Du 22 un marathon de boulot commence, jusqua 30 janvier je vais bosser 3 semaines+3semaines sans m´arreter. On verra si c´est possible, mais après ces les vacances, ca c´est sur. Je pense de passer à Geneve et en France le debut de fevrier.
This week in Bristol has passed quickly, the days are full and they are definetely too short. Even if the job is a bit physique, it´s very interesting and we having fun. My brakes I use them for running, so I know quite well the Downs park, not yet the city, but I will stay 2 more days after my assignment to look around in Brsitol. It´s okey to get a first idea, pobably I will be back sooner or later.
After 2 days of tourisme in Bristol next week, i have to go back in Sevenoaks to get all sort of paperwork done before I start a long-distance working marathon. From 22th of Dec till 30 of Jan I will work 2 times 3 weeks without any break. We will see if it´s possible, but after that i´ll take some holidays. I think passing Geneva and France in the beginning of February
Paik vihmaseks pärastlõunaks 