Nüüd on olukord taas normaliseerunud, täna õhtul hakkas viimaks sadama. Möödunud nädala põhjal hakkas juba näima, et Inglismaa on parima kliimaga Euroopa riik – detsembrikuu ja iga päev päike vähemalt pool päeva vaadeldav.
Tänane päev oli pühendatud Oxfordile. Eelmisel õhtul täiendasid toredad kohalikud inimesed internetist välja prinditud kaarti vajalike märkuste ja olulisemate paikadega. Kuna kindlasti oli vaja külastada ühte kohalikest kolledzitest, siis sebiski üks võõrustajatest, kes töötab ülikooli juures, mu sisse Christ Churchi kolledzisse, et seal ringi uudistada – vaadata on suur siseõu, röögatult suur ja uhke söögisaal ning kooli kirik. Siinses grandioosses õhkkonnas oleks võimatu laisk ja lohakas olla.
.JPG)
Vaatasin üle veel mõned kaardil märgitud kohad ning veetsin pea paar tundi oma lemmikpaigas Oxfordis – raamatupoes, mis on üks Inglismaa suurimaid. Mitmeid raamatuid käes hoides õnnestus mul siiski sealt välja tulla vaid ühe 2 naelase raamatuga – Graham Greene´I ´England made me`. Pärastlõunane jooksutuur kulges Thamesi jõe kallastel pikki paadikuure, igal kolledzil oma. Mõni sõudjagi oli vee peal, aga kuuldavasti on neid palju rohkem varahommikul. Peaaegu oleks ehk isegi võinud Oxfordiga tutvuda veeteid pidi, sest võõrustajatel seisab tagaaias 2 kajaki, aga väidetavalt oli punase lipu aeg, seega ei oleks võinud keegi vee peale minna. Jõgi nägi küll väga rahulik välja.
Aga pisut ka möödunud nädalast:
Ühel kaunil hommikul siiapoole teele asudes üllatas Inglismaa maastik mind meeldivalt, voolujoonelised künkad ja voored, rõõmsalt rohelised, vaheldusid laiuvate tasandikega, ei olnud ainult tasandikud nagu ehk Iirimaal, kuigi seal pole ma veel käinud. Külavaheteedel, mis moodustavad tiheda võrgustiku, on lihtne ajaloo sisse ära eksida – nähes siin seal uhkeid lossmaju ning kuskil lähedal lambakarja, teisal väikest kivist külakest kiriku ja paari majaga või kuulsaid kiviaedu ja hekke, mis maavaldusi piiravad. Tekib küsimus kas viimased paarsada aastat ei ole maju ehitatud või on neil õnnestunud väga hästi hoida stiilipuhtust. Kui märkad mõnd sellist, pisut metsikusse rohelusse uppunud väikest kivist majakest rohkete ruutudega puust akendega, siis tead, miks inglastel oli vaja leiutada sõna cosy(hubane).
Kui on juba selline suurem asula, siinses mõttes küll veel külake, nagu Hailey, siis satub sekka ka krohvitud maju, aga üldmulje jääb siiski autentseks. Siinses külakeses on kirik, algkool ja kõrts, aga poodi ei ole, asjad ikka tähtsuse järjekorras. Kütteperioodil lõhnab siin nagu Lillekülas.
Kui sõbrad ja sugulased külas ja läheb jutuks, siis ega ma suurt aru ei saa, sõnadest veel ehk, aga mõte jääb ikka väga kaugeks, aga eks Prantsusmaal oli alguses hullemgi. Aga üks tore väljend on inglastel. Kui nad vannuvad, siis vabandavad nad seejärel oma prantsuse keele pärast ehk siis pärast vandesõnu lausutakse pardon, my french.
Kui minu eelmiseks ametiautoks oli pisikene Renault Espace, siis möödunud nädalal keerasin ma kitsastel Inglismaa teedel Renault Mastersi rooli, siit edasi saavad tulla üksnes bussi ja veoauto juhtimine.
Veel paar imestavat-üllatavat asja: spordiklubist läbi astudes oli tore näha, kuidas 80-aastased daamid istusid sõudeergomeetritel ja muudkui tõmbasid, Oxfordis on kõik kohad pargitud jalgrattaid täis, autosid on pigem vähe, ühel sülelapsel oli villane müts küll peas, aga tal olid paljad varbad
Küllap jäi paar asja kirjutamata. Homme aga on uus päev ning mind ootab järgmine tööots Bristolis
La traduction c´est pour demain
Translation may arrive tomorrow
Paik vihmaseks pärastlõunaks 