Tehtud ehk siis septembri alguses plaani võetud ning tasuta kätte tulnud Lausanne´i maraton on joostud, vaatamata muudele elu kõverustele.
Aga kõigest järgemööda. Õige õhkkonna loomiseks sattusin pooljuhuslikult ööbima ühe sakslase poole, kel oli ka maraton plaanis, kuid lisaks sellele on ta läbi teinud 2 Ironmani triatlonit ning tema järgmise aasta eesmärk on läbi teha topelt Ironman, kus distantsid on 2x pikemad. Peale selle rääkis ta veel multiIronmanidest(http://fr.wikipedia.org/wiki/Ultra-triathlon, küll prantsuse keeles, aga tabelid on muljetavaldavad). Veel sain ma tundma Cliff Youngi(http://www.my-inspirational-quotes.com/inspirational-stories/cliff-young-a-farmer-who-inspires-a-nation/). Kõige selle kõrval tundus maratonijooks tühise vaeva ning kerge ettevõtmisena. Eesmärgiks olin seadnud 3:45, mis lubas eelmise maratoni aega paarikümne minuti võrra kärpida ning jätta varu järgmisteks maratonideks. Paar päeva enne juhtusin vaatama Eesti maratoniedetabelit, ma ei tea küll, kas seda oli pärast EMV ajakohastatud, kuid alla 3.40 jooks näis andvat naiste edetabelis 5.koha. Jagamisel olevad 3.-4. koht olid juba püüdmatult kaugel ning isegi võimete küündimisel ei oleks tahtnud neid kohti püüda. Seega lasin endale valmistada randmepaela 3.40 vaheaegadega. Nimelt lisaks värviliste õhupallidega jooksvatele meestele, kes pakkusid sobivat tempot veerandtunniste vahedega alates 3 tunnist kuni 4.30ni, pakuti ka isikliku tempo randmepaela, kus kenasti märgitud iga 5 km soovitatavad vaheajad tulenevalt soovitud lõpptulemusest.
Alustasin omas mõnusas tempos 3.30 ja 3.45 pallide vahel. 3.40 graafikuga hakkas kohe algusest tekkima pisike vahe minu kasuks. Esimsed 5 km läbisin enam-vähem sama ajaga kui Elva triatlonil(sealne kogu distants aga oligi vaid 4,8 km, mis ma seal küll uimerdasin?). Sääre eesmised lihased, mis esimestel kilomeetritel pisut kanged olid, läksid peagi lahti ning 8. km, mil eelmisel maratonil puus valu hakkas tegema ei olnud veel häda midagi, parema puusa puhul võis midagi oletada, aga püüdsin hästi lõdva lihasega joosta. 15 km mõtlesin, et küll see maraton on ikka üks lihtne sport, veel 5 km ning siis juba pöördepunkt ja sama jupp tagasi joosta. Tempo tundus mõnusa sörkimisena, peagi tuli selg ees vastu sakslane oma sõbraga, kes jooksid koos 3.30 palliga. Ma jätkasin omas mõnusas rütmis, mis viis mu sellest pallist ettepoole, peagi olid mul järel ka sakslane sõbraga, kes ka otsustasid pallikese sinnapaika jätta. Peagi tuli poole maa märk, ajaks 1.44 ning umbes 6 min edu 3.40 graafiku ees. Sealt tuli veel edasi joosta pööramispunktini, sest tagasitee oli pisut lühem. Pööramispunktist alates oli hea heita pilk tagapool toimuvale, üllatuslikult ei olnud 3.30 palli kuskil näha, aga mõne km pärast ilmus palli vari seljatagant ning 3.30 pall möödus seekord minust. Pöördepunktis oli ta olnud liiga lähedal, et teda näha. 25 km joogipunktini püsisin tal kannul. Seal võtsin aja maha, sest asi oli juba väga mäda, seda alates tagasipöördest, kui üsna ootamatult läks vasak puus käest, aga selle eest põhjalikult ja pöördumatult. Edasi algas jooks 5 ja peagi km kaupa, tõusud olid mõnusad, siis kerisin vaikselt teistest mööda, aga laskumised olid rasked, sest siis oli ikka palju valusam. Vaatamata langevale tempole möödusin rohkematest kui minust möödus, alates 30 km olid teeääres rohkelt krampidega võitlejaid ja käijaid. 32 km-l oli mul enam-vähem tund aega viimase 10 km jooksmiseks, et saada aeg alla 3.40. Koos WC põikega kuluski praktiliselt nii palju aega. Õnneks jäi valu seekord ainult puusa, mitte ei levinud üle kogu jala nagu eelmisel korral ning ma suutsin lõpuni joosta. 5-6 km enne lõppu tahtsin üsna mitu korda loobuda selle aja üritamisest, sest nii väga oli tahtmine seisma jääda, kuidagi vedasin siiski lõpuni ning arvan jätkuvalt, et see on maailma kõige raskem sport!
Oleks suutnud 50 min kiiremini joosta oleks võidelnud keenia- ja etiooplannadega esikoha pärast:)
Arvan, et eesmärgiga 3.45 või 3.40 oleks piisanud 2-3 korda nädalas treenimisest nagu ma tegin seda enne eelmist maratoni, sest tegelikult oli kogu aeg üks sörkjooks, tempo oli alati selline, et võis vabalt juttu ajada ning kõik taandus taas sellele, et kui tugevat valu ja kui pikka aega on võimalik teisel poolel ära kannatada. Ma arvan, et mu võimalused maratoni kiiremini joosta, on kärpida oluliselt minuteid esimese poole arvelt, sest teisel poolel nii ehk nii joosta ei saa või teine võimalus on jälile saada sellele salapärasele puusvalule, mis tekib ainult kahel juhul – maratoni joostes ning neil telgiöödel, mil väsimus on tugevam kui taju ning uni on nii sügav, et magan liiga kaua ühel küljel. Huvitaval kombel ei teki seda valu ei pikkadel jooksutreeningutel või Xdreamidel või rattasõitudel või mägedes, kus nõrgaks kohaks osutuvad pigem põlved. Siit küsimus eesti parimatele füsioterapeutidele (Herje, mis arvad?) ja muidu teadjatele?
Aga kuna hull on siiski ainult mõned tunnid ja natuke ka järgmisel päeval, siis võib pikema vaheaja järel seda üritust taas korrata. Järgmiseks saagu Eva mälestueks Edinburghi maraton, kes tuleb ühes?(http://www.edinburgh-marathon.com/?home, sinna registreerimisega läheb varsti juba kiireks)
Muudest asjadest järgmisel korral, kui on ehk rohkem selgust.
C´est fait, le marathon de Lausanne planifié depuis de semptembre avec l´inscription gratos, est couru
Pour la bonne ambience, je me trouvais par hasard logée chez un allemand qui allait courir le marathon aussi. En plus il a déjà fait 2 Ironman triathlon et son objectif pour l´année prochaine c´est double-Ironman. C´est pas encore tout, j´apprends qu´il y a des competitions de multiIronman, jusqu´au 10 fois et plus(http://fr.wikipedia.org/wiki/Ultra-triathlon). Et le cerise sur le gateau, c´est l´histoire de Cliff Young(http://www.my-inspirational-quotes.com/inspirational-stories/cliff-young-a-farmer-who-inspires-a-nation/). Après tout, courir un marathon, c´est rien du tout. Mon objectif était 3:45, pour enlever quelques vingtaines de minutes de marathon precedent mais pour garder un reserve aux suivants. Quelque jours avant j´ai lancé un coup d´oeuil sur la liste des temps de marathons couru par les estoniens et j´ai vu que en-dessous 3.40 je pourrais rentrer dans le top 5 feminin(pas trop haut le niveau, je sais) de 2008. Bon je me faire un bracelet individuel offert par les organisateurs pour le 3.40.
J´ai commencé tranquillement entre les ballons(les mecs qui courent pour un temps fix, marqué sur le ballon qu´ils portent sur le dos) 3.30 et 3.45. Depuis le debut je gagne de petit a petit sur le 3.40. Au 8eme km, quand ma hanche m´a commencé de m´embéter pendant mon premier marathon , tout est nickel. Au 15eme je pense que c´est facile comme sport, en rythme tres legere, encore 5 km puis demi-tour et que le meme chemin. Bientot je r´attrappe le gars avec le ballon de 3.30 et je le depasse, bientot la moitié en 1.44, 6 min d´avance sur 3.40. Il faut continuer encore un peu avant de retouner,comme le retour est un peu plus court. Et boum, après le demi-tour, tout change, comme mon mal de hanche est là, soudain, mais toute de suite fort. Le ballon de 3.30 me r´attrappe bientot, avec lui j´arrive courir jusqu´au ravitaillement au 25eme, la je prends mon temps de boire et pour refaire la morale. Je continue de courir par 5 et bientot par un km, le rythme se baisse, parce que j´ai trop de mal, à la montée c´allait encore, mais c´est à la descente où c´était le plus dur, le plus douloureux. Malgré tout je passe plus de personne que il y a des personne pour me passer. Des 30emes il y des personnes au bord avec des crampes, il y des personnes qui marchent. Au 32eme, j´ai plus au moins une heure pour les derniers 10 km pour arriver avant 3.40, avec une pause de WC, c´est presque ca qu´il me faut pour finir. Heureusement le mal reste dans la hanche et je peux courir jusqu´à la fin, dernière fois ca c´est descendu au genou et à la cheville et j´ai du marché pas mal à la fin. J´ai failli d´abandonner de garder le rythme pour 3.40 en plusieurs coup sur les km 36-38, comme mon seul envie était pouvoir s´arreter, mais finalement j´ai reussi, le temps 3.38 et quelque chose. Je pense toujours que c´est un des plus difficile des sports dans le monde!
Si j´avais couru 50 min plus rapidement j´aurais me battu pour la premiere place avec les femmes de Kenya et Ethiopie:)
Pour m´ameliorer au marathon je vois deux possibilité – soit gagner encore beaucoup plus des minutes sur la premiere partie, comme deuxime partie je ne peux pas courir de toute facon, soit trouver la raison de ce mal de hanche, qui m´arrive seulement au marathon. On verra.
Comme le pire ca dure seulement quelques heure et on sens un peu le lendemain, je pense après une pause assez longue, c´est possible de refaire. Prochainement je pense a celui d´Edimbourg. Qui veut venir? (http://www.edinburgh-marathon.com/?home, il faut s’inscrire bientot).
Done, the marathon de Lausanne that i planned from september and of which i won the free inscription, is now behind.
After learning about Ironman heroes and Cliff Young(http://fr.wikipedia.org/wiki/Ultra-triathlon careful in french;http://www.my-inspirational-quotes.com/inspirational-stories/cliff-young-a-farmer-who-inspires-a-nation/) , the marathon seemed to be a peace of cake, specially if i planned to run only 3.45 to cut some twnty-five minutes from my last marathon and to keep a reserve for the next ones. In my head the correction was made and i went for 3.40, as i wanted to enter to the top 5 of 2008 of estonian female marathon(yes i know, we are missing couple of paula radcliffes to rise a level).
I started between the pacemakers of 3.30 and 3.45 in my own rhytme. I was happy on 8th km because my hip pain which started that moment last time, wasn´t there yet. On 15th km i felt quite good and i thought what easy sport this maraton was, just jogging, five more km then turning around and run back. I soon passed the 3.30 pacemaker and on half-way i was with 1.44 and i was 6 minutes ahead of 3.40 schedule. For while we had to keep going forward till the turning point, as the way back was a bit shorter. And on the turning point everything was turned around, nothing as glorious as it was before. My hip pain arrived suddenly and stongly. The 3.30 pacemaker passed me and i kept with him till 25th km, then i took my time to drink and to prepare my mental for the rest. I moved ahead by 5 and then by km. The up-hill was better than down-hill when it hurted even more. From the 30ties there were already many people walking or fighting with contractions. On the 32th i had about an hour for the last 10 km. And with a little toilet break, that nearly as much as i needed to finish. Luckily the pain stayed in the hip and i could ran all the way long, not as the last time when it moved to the knee and the ankle and i had to walk a lot in the end. I wanted to give up to arrive under 3.40 for many times between the kms 36-38, as my only desire was to stop, but somehow i managed to keep going till the finish line and i was rather pleased with my 3.38 and something.
To improve in marathon i think i should either run much more faster the first part of it when i can still run or then find out the reason of this mysterious pain in the hip, which comes only when i run a marathon and not during any other long-lasting sports. We´ll see.
As the worst is not lasting more than 2 hours and you feel a little bit next day, i think after a while i´m ready to try again. I would like to go to Edinburgh next, who wants to join?(http://www.edinburgh-marathon.com/?home, you should better harry up)
Paik vihmaseks pärastlõunaks 