Minu tööalane karjäär tipnes laupäevase(20. sept) lõunasöögiga McDonaldsis, kuhu ema soovitas mul lapsed viia. Pärast seda külaskäiku arvan, et McDonaldsite kinni panemine võiks olla üks võimalikke algusi maailma päästmisele:)
Pühapäeval aga puhusid juba hoopis uued tuuled. Täiesti etteplaneeritult oli kavas pisikene võistlus ühes väikeses Juura* külas, nimega Bois d´Amont – küla, mida Prantsuse tuntuim suusamaraton Transjurasienne läbib lausa kahel korral ning ainus paik, kust saab osta kohaliku suusatootja Vandeli suuski. Paar nädalat varem avastasin netist, et selline võistlus nagu La Montagnarde (tõlkes mägilane, tähendus: inimesed, kes käivad sageli mägedes matkamas, ronimas jne, mitte need, kes seal elavad) on tulemas. 9 km ning 500 meetrit tõusu tundus selline paras ots pisut teistsuguse trenni jaoks.
Peaaegu pidi küll osalemata jääma, sest kohapeal selgus, et arstitõend, mille olin hankinud, lubas mul võistelda kõikidel spordialadel, aga korraldajad nõudsid rangelt, et oleks eraldi väljatoodud jooksuvõistlused. Õnneks aga märkas üks korraldajatest minu poolt just täidetud registreerimislehelt, et olen Eestist ning see muutis kõik. Laua alt toodi välja juba täidetud paberid ning arstitõend osutus sobivaks. Olin nimelt eelnevalt ühe korraldajaga suhelnud ja ta oli üsna puhevil, et keegi tuleb nende võistlusele Eestist, sellest ka soe ja eriline vastuvõtt ning pisut liialdatud tähelepanu.
Jahe ja udune ilm tegi küll soojenduse tegemise raskemaks, kuid jooksmiseks oli päris mõnus. Stardi eel, kuhu kogunes pisut rohkem kui 100 võistlejat, tutvustati valjuhääldist mitmeid tugevamaid meesterahvaid ning naistest tutvustati üht sagedast võitjat ning siis külalisvõistlejat Eestist, õnneks, et keegi mind siis veel nägupidi ei tundnud, muidu oleks küll piinlik olnud. Võistlus ise oli tore, mitmed väga järsud tõusud, mõned laugemad, sekka tasast ja libedaid laskumisi ning pisut rohkem kui tunniga oli päev kirjas, edasine oli juba muidu logelemine ja mõnulemine. Finish oli mäeotsas, seal anti hõõgveini ja muud paremat ning kuiv särk seljas, algas matk alla. Poolel teel alla oli veel üks TP, kus sai lisaks muule ka juustu ja kohalikku valget veini ning all külas ootas lõunasöök, mis sujuvalt läks üle autasustamistseremooniaks ning kestis hilise pärstlõunani. Täiesti igasuguste loosimiste väliselt, kuigi neid oli mitmeid, loositi mulle välja selline tore auhind nagu tasuta registreerumine Lausanne´i maratonile, kahtlustan, et ainult seepärast, et olin Eestist. Aga huvitav on see, et augusti lõpus tekkis mul mõte taas maratoni proovida ning välja valituks osutus just Lausanne´i maraton, seega oli mul täpselt sellist auhinda vaja. Kahjuks nähti auhinda vastuvõttes ka mu nägu ära ning hiljem alustas nii mõnigi juttu küsimusega, et ah teie oletegi siis Eestist. Samas nägin ka situatsiooni, kus üks vanem daam astus kolme noormehe juurde ning küsis, et kas nemad ongi Eestist? Eksootiline maa Eesti oli tol päeval vägagi kuum teema.
Kiirelt Vandeli suusapoest läbi astumine venis rohkem kui tunniseks, sest suure Crafti jooksuriiete allahindluse tõttu, tuli mul maratoniks uued ilusad riided osta ning pärastlõunaks plaanitud polaarmuuseumi külastus lükkus muuseumi õigeaegse sulgemise tõttu edasi.
Esmaspäeva hommik sai niisama maha joostud, aga pärastlõuna õnnestus siiski päästa ning õhtu leidis meid telkimas ühe Chesery järvekese kaldalt 2200 meetri kõrgusel Aiguilles Rouges´i massiivis Chamonix´ orus. Tööta olles on väga kasulik omada töötuid sõpru, sest neil juhtub ikka olema nädala sees pisut vaba aega, et teha mõni tore matk. Õhtu ja järgmine hommik pakkusid suurepäraseid vaateid vastas paiknevatele lumistele tippudele alates Mont Blanc´ist kuni Aiguille du Tour´ini. Peagi aga pilved tõusid ning enamuse päevast olime pigem pilves ning kõrgemal kübetas pisut lundki. Kui Lac Blanc(Valge järv) on teada tuntud oma kaunidusega, siis Lac Cornu (Sarvjärv), mis on pisut eemal ja vähem tuntud oli niisama kaunis ja palju üksildasem ja metsikum. 1700 ja 2100 meetri vahel hoidis matkatempot all meeletu mustikate ja pohlade kogus otse raja kõrval ning tekib küsimus, et kust võetakse mustikad nende arvukate mustikakookide jaoks, mida Prantsusmaal müüakse. Kaasas olnud prantslasest sõber sööb küll kõiki metsamarju vastupidiselt keskmisele prantslasele, kuid looduspirniga sai temagi hakkama: nähes hommikul rohul õhukesi jäätükke, mis ma poti pealt olin ära lõhkunud, küsis ta siiralt, kas need klaasikillud olid siin juba eile.
Toredatele matkapäevadele järgnes 3 päeva haigust, mis viis juba tekkima hakanud jooksuvormi, kuid võimaldas lugeda läbi mitmed põnevad ajakirjad ning kasutada laupäevasel orienteerumisvõistlusel rohkem pead kui jalgu.
Aga esmaspäevane päikeseline ilm oli Estisse jõudmiseks mõnus. Tõmbasin kummikud jalga, võtsin puu alt õunu, mil ka maitse juures, kõndisin kõrrepõllul, imetlesin sügisvärve ning mõtlesin, et ühel päeval peaks talupojaks hakkama.
Vaatamata oktoobriilmale on võimalik matkata. Loobu ja Soodla jõed nagu ikka väikejõed üllatasid meeldivalt ning tutvumiskäigud öises Kõnnu suursoos ja päevases Koitjärve rabas olid samuti seda väärt.
Proovin ka mõned pildid üles riputada
*Juura – vana ja kulunud kuni 1700 meetrini küündiv lubjakivist mäeahelik Prantsusmaal ja Shveitsis
Cette fois mon boulot s´est terminé samedi après-midi(20. septembre) avec un dejeuner au McDo, où la mère nous à conseiller d´aller. Après cette visite je pense que la fermeture des McDos pourrait etre une des premiers pas pour sauver le monde:)
Dimanche, une autre vie a commencé. C´était prevu de participer à la Montagnarde, une petite course de montagne au Bois d´Amont, un petit village du Jura où la Transjurasienne passe meme deux fois. 9 km et 500 metre de déniv semblait etre bien pour alterner les entrainements. Bon j´ai failli de ne pas participer comme mon certificat medical était pour tous les sports en competition, mais il fallait specialement pour la course à pied. Mais heureusement une des bonnes femmes a appercu depuis ma feuille d´inscription que j´etais en train de remplir que je venais d´Estonie et ca changait tout. Elles ont sorti le dossier complet et le certificat medical était parfait. Tout ca grace à quelque emails et coups de télephone que j´ai changé avec un des organisateurs. Il était plutot bien content que quelqu´un arrive d´aussi loin.
La fraicheur et le brouillard matinal ne rendait pas l´echauffement le plus facile, mais pendant la course c´etait plus tot assez agreable. Avant le depart de 103 coureurs, ils ont introduit plusieurs messieurs entre les favoris et puis seulement deux femmes, une qui a gagné beaucoup de fois avant et puis moi, comme je venais du loin, ils imaginaient que j´étais une forte. Heureusement qu´ils ne connaissait pas mon visage, sinon j´aurais eu honte. La course était sympa, plusieurs bons cotes bien raides, du moins raide, un peu de plat, des descents bien glissantes et en une heure et quelques minutes c´etait fini. Après c´etait que du plaisir. A l´arrivée le vin chaud attendait déjà et un maillot sec faisait du bien aussi. Comme l´arrivée était amont, il fallait effectuer une petite rando descendente qui était entrecoupé par le vin blanc du jura et d´autre bonnes choses dans un point de ravitaillement. Une fois retourné dans le village c´était l´heure du repas et puis les ceremonies. Bizarrement, hors de tous le tirs à sort, meme s´il y en avait, j´ai gagné l´inscription gratos pour le marathon de Lausanne. Je supconne que j´ai gagné ca seulment a cause de(grace :)) mon pays d´origine. Discrimination:)!! Curieusement au debut de septembre j´ai decide de ressayer un marathon et j´ai choisi celui de Lausanne.
Je suis passée aussi chez Vandel vite fait, mais c´était encore trop tot pour les skis, pourtant je suis y restée bien plus d´une heure comme il fallait profité des soldes exceptionels du Craft pour un nouveau tenue de course à pied.
Lundi après-midi je suis montée au Aiguille Rouges avec un pot, comme il faisait trop froid pour escalade, au moins pour mes mains frileuses, c´était la rando au programme. On a eu une vue splendide sur la chaine du Mont-Blanc, mais seulement le soir et tot le matin, dans la journée on était dans le brouillard et aussi en face c´était pareil. Lac Blanc et bien connu pour sa beauté, mais le Lac Cornu n´est pas moins joli, par contre bien plus sauvage. Et les quantités des myrtilles et des airelles qu´on peut trouver encore entre 1700 et 2100, c´est enorme, les francais, il faut pas avoir peur, le renard n´arrive pas pisser sur toutes.
Puis trois jours de maladie et toute la forme qui a commencé de venir et repartié, mais ca m´a permit d´utiliser plus ma tete que mes jambes a la derniere course d´orientation. Je n´ai pas fais trop de faute pour une fois.
Et lundi c´est l´Estonie qui m´a salué avec du soleil et beaux couleurs d´automne. C´est du plaisir de ramasser une pomme, avec du gout, directement sous l´arbre et landemain je me suis amusée de faire 140 litres du jus de pomme.
Malgré le mois d´octobre, on peut toujours faire des petits rando meme ici, j´étais recentement sur 2 petites rivieres avec du kayak et dans 2 tourbiers.
On verra pour la suite…
A check for the English readers….
Paik vihmaseks pärastlõunaks 